VIII Rogaini maailmameistrivõistluse lugu

                                             Karula Rahvuspark, Eesti

                                              13.-14.september 2008

Kokku 339 võistkonda 23 riigist, sh 120 segavõistkonda, neist 49 veteranide (üle 40a) ja 16 superveteranide (üle 55a) klassis.  

MEIE: Võistkond nr. 189,   klass XV – veteranide segavõistkond

Mati Preitof, Eduard Pukkonen, Marje Viirmann (kõik sünd. 1960)

Klubi: Harju KEK RSK

Kohad:

Üldjärjestus – 15.koht

Segavõistkonnad – 4.koht

Veteranide segavõistkonnad – I koht ja MM tiitel  

Kaart läbitud rajaga (map with the actual route)

Rogaini MM 2008 koduleht (tulemused, pildid jpm)

Eellugu, pooleldi meditsiiniline lugu

Peale eelmise aasta rogaini Euroopa meistrivõistlusi Lätis, kus võitsime oma klassi ja olime segatiimide üldarvestuses kolmandad ning eestlastest parimad,  sai koduste  maailmameistrivõistluste eesmärgiks olla esikoht või vähemalt medal veteranide segaklassis. Kuna Eestisse oli tulemas enam-vähem kogu maailma paremik, siis kerge see ülesanne ei saanud olla.

Treenisime-võistlesime aasta jooksul palju, igaüks oma äranägemise järgi, Marje treeneri juhendamisel. Temal oli 2008.aastal kaks tähtsat võistlust: orienteerumise veteranide MM Portugalis ning rogaini MM Eestis. Portugalis võitis Marje sprindis pronksi, kuid tavaraja finaal ebaõnnestus mitme suure vea tõttu ja eelnevate aastate hõbedatele lisa ei tulnud.

Mati on olnud aasta läbi aktiivne suusataja, orienteeruja, rattasõitja, osalenud kõigil xDream seiklusspordisarja üritustel. Kartsin, et ta võib hooaja lõpuks ära väsida, nii vaimselt kui füüsiliselt, 24-tunni rogain aga vajab puhanud ja tervet organismi.

Mul endal oli aasta jooksul tervisega mitmeid tagasilööke, kuid juuni lõpuks oli kõik korras ja võisin rahulikult minna Alpidesse mägimatkale – puhkama vaimu, tugevdama liigeseid ja põletama rasvu.  

Ja siis see jama algas.

Mägedes, ühel laugel tõusul rebenes paremas sääres lihas. Ma ei mäleta enam, kas tundsin rohkem valu või masendust, aga see polnudki tähtis. Oli vaja igal juhul liikuma saada ja selleks sobisid valuvaigistid ja elastikside hästi. Need meetodid olid järele proovitud eelmise aasta Norra o-reisist. Hiljem, juhtunu üle rahulikumalt järele mõeldes, võis põhjuseks olla lihasrebestusele eelnenud kolm tormiilmaga telgis veedetud ööpäeva, ilma erilise liigutamiseta, painutustest rääkimata.

Matka lõpus oli kõik juba enam-vähem OK ja sain teha esimesed ettevaatlikud jooksusammud.

Kodus läksin kohe Kõrvemaa teisipäevakule, kus püüdsin hoolikalt kontrollida iga sammu. Joosta oli vaja, säärt vigastada kohe üldse mitte. Kõik rasked maastikuosad läbisin ilusti, ka jooksukiirus oli korralik. Kuid siis, ühel tasasel, väliselt täiesti ohutul põllulõigul astusin sügava augu servale ja kohe nii “hästi”, et lihas läks jälle plaksuga katki. “KURADI KURAT” kostus valjuhäälne sõim üle metsa. Masendus ja valu, valu ja masendus ja pettumus. No miks pidi see niimoodi juhtuma, täiesti ohutus kohas?

Oli 29.juuli, 1,5 kuud rogainini.

Järgnesid valuvaigistid, hobusesalv ja rattasõit. Kuidagi pidin end vormis hoidma, lootust siiski veel oli.

9.augusti õhtul proovisin esimest korda jälle joosta, lõpmatu pikkusega Kuramaa liivarannas,  20min rahulikult ühele poole ja siis juba väikeste kiirendustega tagasi. Kiirendustega seepärast, et äkki tekkis soov ka kiiruslikke omadusi kähku-kähku taastada, tekkis väike lootus osalemiseks augusti lõpus Eesti MV tavarajal.

Järgmisel päeval olin juba julgem ja läksin tee peale jooksma, sõber rattaga kaaslaseks. Läbisin ca 3km, kui parema säärelihase alaossa lõi väga terava valu. See oli juba midagi uut ja palju tõsisemat. Kõndida enam ei saanud ja nüüd pidi triiksärgis Sulev ratta kõrval jooksma ja higistama. Rogainini oli jäänud 36 päeva.

Püüdsin telefonis abi saada Herje Aibastilt, kuid tema ei julgenud kaugjuhtimise teel diagnoosi panna. Soovitas teha säärelihaseid tugevdavaid harjutusi, mille ma ka kohe plaanidesse võtsin. Tallinnas polnud ortopeedide juurde võimalik saada, kõik olid Pekingis.

Mis siis ikka, jälle rattasõit ja rattasõit, natuke lisaks ka ujumist.

Siis tuli ORIONi Kõrvemaa rogain 17.augustil. Marje ja Mati tegid koos 7-tunnise proovijooksu. Ilm oli palav, Matil läks lõpus raskeks. See oli talle väikeseks šokiks, kuid tuli kasuks, sest pani mõtlema ja edaspidi jõudu säästma. Ma ise sõitsin 3 tundi rattaga ja olin üsna üllatunud, et sain teedest eemal olevaid punkte kerge sörgiga võtta. Jälle tekkis väike lootus.

Ja selle lootuse pealt läksin kaks päeva hiljem jooksma. Kahjuks sain joosta vaid  ühe kilomeetri, siis tungis pistoda säärde ja koju tagasisaamine oli juba üsna vaevaline ja valuline tegevus. Nüüd tundus küll, et kõik on lõppenud, tahtmine osaleda igasugu o-jooksudel ja rogainil oli täiesti kadunud. Vaim kohanes kiiresti ümber ja vajadus võistluste järele kadus. Nagu polekski olnud. Sama käis ka xDreami kohta.  

Siiski sain veel Entsiku abiga ortopeed Tauno Kalveti juurde. Tehti mitmeid pilte, diagnoositi vigastust. Füsioterapeut Kirsti Pedak pani kinesioteibid jalale, andis lehtede peal spetsiaalseid harjutusi ja lubas üsna kohe isegi joosta (???).  Proovisingi järgmisel päeval , so 28.augusti Türisalu neljapäevakul, kergelt. Ja imede ime, jalg pidas vastu. Imeteip tõesti. Egas muidu polnud Pekingi olümpial enamus sportlastest selle teibiga kinni mätsitud.

3 nädalat enne rogaini tegin Kõrvemaal totaalses vihmas 5-tunnise matka. Paar km sörkisin ka. Peaaegu OK.  

2 nädalat enne rogaini tegime Hiiekaga 5,5-tunnise matka Nõva soodes ja metsades. Sörkisime juba päris palju. Optimism kasvas.  

Armo Tänavjärve taga põlenud sooluitel

1 nädal enne rogaini testisin jalga Eesti MV pikal rajal. Kõik oli OK senini, kuni üsna alguses,  peale 4.KP-d väänasin kõvasti parema, jällegi parema jala hüppeliigest. “KURADI KURAT” kostus taas kaks korda kõvasti üle metsa. Vängeid sõnu tuli ridamisi veelgi. Valu, masendus.  

EMV pika raja start.  Andy Karjuse foto

Jooksin siiski lõpuni, kokku 2 tundi. Paremale jalale toetamine oli valus, vasaku jala lihased tõmbusid ülekoormusest kangeks, aga seisma ei saanud jääda, siis oleks veel valusamaks läinud. Kohe peale finišit oligi jalg väga valus ja esialgu ei saanud üldse kõndida.

Kas saatus tahtis mind rogainist eemale hoida, või olid need takistused siiski ületamiseks?

Igal juhul kulus nüüd palju hobusesalvi ja päev enne rogaini teipis Kirsti Pedak uuesti mõlemad säärelihased ja parema jala paistes pahkluu kinesioteibiga kinni.

Kuid sellel päeval ma tundsin, et olen rogainiks valmis. Valmis võistlema ja võitlema. Vaim ja keha olid puhanud, uuesti tekkinud tahtmine oli tugevam kui kunagi varem.

Valmis olid ka Marje ja Mati. Võistluseelsel õhtul Nakatu turismitalus oli kõik kontrolli all, tegime veel viimase raja- ja kaardianalüüsi kaasasolnud Eesti Põhikaardi peal. Lisaks oli Marje sünnipäev ja kerge vein hoidis mõtted mõnusad.  Kas meeldivaid mõtteid jagub ka minu sünnipäevaks, mis oli päev pärast rogaini, pidi selgitama järgnev ööpäev.

Rajaplaneering

Juba enne kaartide väljajagamist oli meil maastikust olemas hea ülevaade tänu Põhikaardile ja rogaini lisainfole. Kerge plaan nägi kõigepealt ette soiste vesiste etappide läbimist, siis keskuses käimist ja pimedas raske läbitavusega maastikuosade läbimist.

Kuid peale võistluskaardi kättesaamist plaanid muutusid. Võistluse ajal keskusesse tuleku välistasime liigsete kilomeetrite ja ajakao tõttu. Seega pidime valima sobivad piirkonnad päevaseks ja öiseks ajaks, korraga kaasa võtma kogu varustuse.

Üldkontseptsiooni leidmine võttis palju aega, ca pool kogu ajast – ligi 50  min. Oluliseks pidasime kõrgema punktiväärtusega piirkondade (just kallite punktide) läbimist, öösel kuivemate ja lihtsamate maastikuosade läbimist ja hoidumist igasugusest sügavast veest. Viimane tingimus oli eriti oluline Marjele ja etterutates saab öelda, et Marje üle põlve märjaks ei saanud. Planeerimise tegid keeruliseks läbimatutest soodest möödaminekud, erinevate maastikuosade ühendamine. Klassikalist lähenemist, nö teravnurkade välistamist rajaplaneerimisel ei saanud seekord hästi kasutada, tuli hoolikalt arvestada etappide läbimise kiirust, mis teedel ja radadel oli palju suurem kui metsas.  Üks õnnetu soo- või ojaületus oleks sellel maastikul võinud meile tähendada fiaskot. See juhtus näiteks ülitugeva Läti segapaariga Mankus-Liepina. Veeseis oli väga kõrge.  

Lüües esialgse rajapikkuse kokku, saime 126 km (korrutasin linnulennulise marsruudi ca 1,2-ga), mis oli sellele maastikule liialt palju. Tõmbasime maha soise, kuid ilusa kaardi keskosa ning niimoodi tuli kokku ca 106km. Lisaks jätsime lõpuossa palju odavaid punkte, mida siis aja ülejäägi korral keskuse lähedalt juurde noppida.

Tegelikkuses läbisime 1/3 rohkem kui linnulennuline pikkus. Ebatavaline olukord Eesti maastike jaoks, mis näitas, kuivõrd huvitav ja keeruline maastik oli MM-iks valitud. Raudselt parim Eestis.

Niisiis, kõigepealt loodesse, sealt edelasse, pimedale ajale jäid pikad üleminekud kaardi lõuna- ja lääneosas. Kirdepoolne küngastik sai hommikuseks “magustoiduks”.

Varustusest

Olulisematest asjadest olid mul jalas Salomoni XA Pro tossud (sama ka teistel), siis  spordipõlvikud, nende peal õhukesed sokid, kaasas enduuro Haglöfsi kilekas ja õhuke fliis. Kaelal ja seljal pipraplaastrid, seljatoeks tugev radikuliidivöö. Viimane oli hea ka seetõttu, et selg ei läinud paljaks ja kott ei hõõrunud selga.

Toidust 5 eduuro geeli (3 Nutrendi ja 2 mingi Šveitsi firma oma, mille ostsin Aivo Nadelilt Spordipartnerist). Üks geel sisaldas ka valke-peptiide ja oli väga mõnus-mahe. Vähemagusad ja kõhule meeldivad olid ka kaks energiabatooni, üks 24% valgusisaldusega. Lisaks veel 8 Enerviti punases pakendis energiatabletti, paar Borni tabletti, 4 väikest topeltvõileiba. Joogipulbrit oli kaasas vaid 1 liitri jagu, kuid peale keskööd jõin ainult  puhast vett ja see oli üllatavalt hea. Tulevikus jätkan ilmselt samuti. Kaasas oli ka 1 Magneslife’i ning 1 Shleha ampull.

Kuna öö ei olnud väga külm, siis fliisi vaja ei läinud. Üle jäi pool geeli, mõni tablett ja pool võileiba.

Lisaks LED-lampidele võtsime kaasa ka ühe halogeenlambi. Üks aku läks Matile ja teine kilone aku sai mulle. Kokku oli halogeeni võimsust 10 tunniks.

Võistlus

Stardihetkel oli natuke külm, muidu kõik OK. Esimesed kaks tundi möödusid ühtlases mõõdukas tempos. Loodeosa vahelduv maastik aitas hoida rütmi, kus kõndimine vaheldus jooksmisega. See aitas säilitada liigeseid-lihaseid ohtlikust ühetaolisest liikumisest. Mingil hetkel sattusime kokku Kink-Looritsaga, siis Medisofti poistega, siis segavõistkonnaga Vinkel-Sild. Orienteerumisvigu ei teinud, keskendumine oli 100%, kõik läks suurepäraselt.

Liigutud 2h 20min. Vahetult enne KP74, leidis Mati tiheda soolõigu ületamisel maast SI-pulga. Ja siis selgus, et see oli MARJE oma.

EEIIIIIIIIII... Tugev EI käis seest läbi. Seda lihtsalt EI TOHTINUD juhtuda. Teadsime, et nüüd on meie võistlus läbi. Kõik. Sees valdasid vastandlikud tunded. Polnud mingit põhjust Marje süüdistamiseks, aga ometi otsis miski vea tekkimise põhjusi. Tundsin, et olen sisemuses halb inimene, ehkki välja seda ei näidanud. Marje ilmselt tajus seda ja kordas mitu korda, et tema ei ole süüdi. Sees oli tühi-tühi tunne, mõttetu oli proovida käepaela kuidagi ühendada, see ei olnud enam võimalik. Aeg aga läks sihitu jokutamise peale, konkurendid olid juba kaugel. Võtsime tuimalt veel KP74 ja liikusime tujutult vaatetorni KP41 poole. Sellel lõigul sai selgeks, väljaspool arvestust me rada läbima ei hakka, pingutus selleks oleks liialt suur ja vaevalt me pooltki rada suudaksime ära teha. Vaim oli valmis minema keskusesse ja kohe ära sõitma. Nüüd sain ma aru, miks sportlased peale oma sooritust olümpiakülast kohe koju sõidavad, loobudes suure spordipeo nautimisest. Ja meiegi olime tulnud siia eelkõige võistlema ja nüüd sai võistlus otsa. Seega – koju.  

Aga selles punktis istus rajameister Ilmar Kirjanen ja meie kurva käepaelaloo kohta ütles, et katkestama küll ei pea. Nimelt oli juba päris mitmel inimesel käepael katki läinud, kusjuures tegemist oli praakeksemplaridega. Kohanemine uue olukorraga võttis ajus natuke aega, kõik tuli kiirelt ümber mängida. Kohe sealsamas joogipunktis (WP5) oli ka peakorraldaja Lauri Leppik, kellel kaasas varupaelad ja nii sai Marje uuesti rõngastatud.

SHOW MUST GO ON!

Vahejuhtum oli hetkega unustatud, ehkki keskendumisprobleemide tõttu tegime juba esimesel ristmikul väikese vea.

Edasi oli meie üheks võtmelõiguks 64-73. Ühel hetkel oli vaja ületada kitsas sooriba. Mati läks vette, sest ees oli keegi juba selle koha ületanud. Poole maa peal ulatus vesi pea rinnani, misjärel Marje teatas, et tema siin vette ei lähe. Vesi oli külm.  Läksime Marjega ringi, jalad ei saanud üldse märjaks. Ajakadu ca 5min. Omavahel kokku saada aitasid viled, mis olid kohustusliku varustuse nimekirjas.

Liikumine KP73 poole läks väga aeglaselt, 3-4 korda aeglasemalt kui arvasime minevat. Kaart muutus ebamääraseks, oodatud kõrgeid mäenõlvu ei olnud kusagil. Oli vaid tasane soo, mida aga kaardil justkui polnud. Seis oli halb, ei osanud üheski suunas liikuda ja millegi kindla peale polnud ka minna. Miski seespool kiskus mind idasse, teised järgnesid, kuid hoidsid rohkem tagasi, so põhjasuunas. Mingil hetkel läks natuke kõrgemaks. Võtsin suuna lõunasse, lootes, et pikk kõrge seljandik ikkagi tuleb. Jooksin, ja päris kiiresti, sest eemaldusin kaaslastest ja ei osanud ennustada nende liikumissuunda. Pidin ka tagasi jõudma, sest kuuldekaugusest olin juba väljas. Mõlemale poole mäeharja tekkisid järsud kõrged nõlvad. Jooksin edasi, lootes, et ma ei ole lõunapoolsel paralleelsel harjal, millel polnud lõppu. Meie hari pidi aga lõppema KP-ga. Jooksin ja lõpuks nägin punkti (!!!). Nüüd kiiresti tagasi. Mitmele vilele ei vastatud, seega olin kaugel kuuldeulatusest. Lõpuks kostus kaugelt vastus-vile. Vilistasin kaks korda, mis tähendas punkti leidmist. Nad kuulsid. Ja mul oli väga mõnus seda häält tekitada Marje ja Mati kõrvade jaoks. Kõik oli läinud veel hästi, viga vaid 15min.

Järgmine tõsisem probleem tekkis KP90-ga, kui, tulles KP71 poolt otsisime pingsalt nina. Tegelikult oli tegemist suure orvandiga ja jälle õnnestus teiste kõrvu silitada kahe vilega. Sedapuhku aitasid punkti leida vastassuunast liikuvad võistkonnad. Viga ca 5min.

Täpselt keskööl saime raja keskosas, WP4-s kokku oma põhikonkurentide Minn-Vettikuga. Nemad tulid idast ja olid ületanud laia vesise oja KP 80 ja 45 vahel. See oli meile 100-dollari info, tegime plaanid ümber 45-31-80-ks. Supertänud.

KP 57-65. Sügav öö. Liikusime mööda teid täisnurkade all. Rütm oli selline, et mina alustasin jooksmist, Marje mingil hetkel lõpetas. Mati, kes tundis end sel hetkel üsna raskelt, hoidis tahapoole ja jäljendas vaikides meie liigutusi. Kiirelt kõndida oli väga mõnus, jooksmine seevastu nõudis suurt tahtepingutust. Liikumiskiirus oli sel etapil hea ja kahjuks liigagi hea, sest jooksime KP36 viivast teeotsast 600m (!) mööda. Keegi ei näinud vasakule viivat suurt teed. Kuidas sai see niimoodi juhtuda? Järgmiselt kvartalisihilt polnud enam mõtet tagasi pöörduda, tekkiv ajakadu ei väärinuks 3 punkti.

Järgmine stressirohke hetk tekkis pimedas rabas KP86 juures. Olime tulnud KP65 poolt teede risti, sealt kraavi käänakusse ja ootasime ilusat laudrada (mis oli minu arust kaardile rajana joonistatud). Kuid eest leidsime suvalises suunas väljuvad õrnad rajad. Kaldusime õigest suunast natuke paremale, kaotasime kontrolli asukoha suhtes. Ühes kraavide ristis proovisime end paika panna, ehkki miski ei äratanud usaldust. Õnneks osutus asukoht õigeks ning varsti olime ka punktis. Viga umbes 5-7min. Uhhh.

Ja nüüd 85-55. Riskisime minna otse üle soo, sest kaardile oli tõmmatud kaks imepeenikest musta joont. Mujal selliseid ületuskohti ei leidnud, seega seal PIDI mingi normaalne võimalus olema. Kuid, nähes ca 50-80m laia vesist sood, kus püsti vaid kuivanud puutüükad, oli selge, et olime astunud ämbrisse. Ajapuudus pitsitas tagant ja ringiminek oleks tähendanud suurt kaotust lõpptulemuses. Liikusime natuke piki kallast, kuni Mati märkas ühe põõsa alt algavat kopratammi. Ta läks sedapidi edasi, kadus vaateväljast ja mõne aja pärast teatas, et tamm lõppes ära. Siiski läks tamm edasi ja Mati vedamisel ületasime tammide rea pikkusega vähemalt 50(!!!) meetrit. 

No on ikka töökad loomad need koprad, rumalateks oleks neid vist kohatu pidada, ehkki tahaks. Teisel pool sood seisid nõutult Läti supernaised Abola-Ozola, leidmata ületuskohta. Andsime neile oma 100-dollarilise teadmise edasi.

Liikumise pealt mõõtsin vahemaid ja leidsin, et me jõuame kaardi kirdeosast võtta vaid kallimaid punkte (94-77-72). Ühendused nende vahel olid kõige “inimlikumad”. KP94-s tegin veel täpsed mõõtmised, kus selgus, et peame järgnevad 15km läbima 2 tunniga. Raske lugu, arvestades seda, et liikuma pidi ka nö metsikul maastikul. Võtsime kolmekesi Shlehad sisse ja hirmust hilinemise ees tekkis selline adrenaliinilaks, kus kõik tundsid end ülimalt erksate ja kergetena. Tinased jalad ja väsinud olek olid hetkega kadunud, tunne sarnanes rogaini algusele. Uskumatult hea tunne oli. Jooksime igal võimalikul juhul korraliku tempoga, vaid tõusudel kõndisime. Vahepeal jäi meile ette tugevate multisportlaste paar Jäppinen-Mononen, keda varem kohtasime rajal mitmeid kordi. Kord kihutasid nad eraldi, siis nööriga seotult, siis jälle eraldi. Nüüd vantsisid nad üsna laisalt, näod väsinud ja kurvad. Mõtlesin, et sellise tempoga nad küll õigeks ajaks finišisse ei jõua.  

Viimane ennustamatu lõik oli enne KP72, kui otsustasime jälle riskida otseminekuga  üle soo. Soomlased tegid sama. Kuid ees lainetas lai veeväli. Aga me PIDIME üle minema. Esimene mahalangenud puu lõppes üsna pea, pidin tagasi pöörduma. Libastusin ja kukkusin selg ees üleni mudasesse vette. Tükk aega ei saanud püsti. Lõpuks uuesti edasi. Reiteni vette. Seljataga kuulsin, et Marje keeldub edasi minemast. Aeg aga tiksus halastamatult. Olin ise raskematest kohtadest juba üle, kui kuulsin, kuidas Mati Marjet abistas ja edasi liikuma meelitas. Aeg tiksus ajudes, väike ootamine tundus igavikuna. Lõpuks olime kõik üle, kuid kaart oli selles kohas vigane. Punkti ja soo vahel oli piklik kõrgendik, mida kaardil polnud. Õnneks ei läinud veale palju aega, sai lastud jälle kaks vilet, sest punkt oli hoopis madalamas kohas vare juures. Põrutasime tempoga edasi ja kaldusime õigest suunast vasakule. Liigne võsaring. 

Tee peal viimased mõõtmised. Järeldus:  jõuame võtta ühe kahese (KP21), teise jaoks on vaja kas 10 või 8 lisaminutit. Väike varu minutite osas oli. Jooksime, Marje tempos oli lausa raske püsida.  Uus mõõtmine ei andnud lispunktile lootust, mõned minutid jäid puudu. Pöördusime finiši poole, kuhu jõudsime 4,5min enne kontrollaega.

Jah, lõpus polnud enam midagi võimalik võtta, kõik oli tehtud. Tehtud nii, et midagi polnud kahetseda.  

   Foto Andy Karjus

   Foto Andy Karjus

Olime läbinud 123km, pidevas liikumises 24 tundi järjest. Meeleolu oli hea, kordagi ei tekkinud vastikustunnet pingutuse suhtes, kordagi ei tekkinud mõtet, et see võistlus jääb viimaseks. Varasematel kordadel on seda ikka olnud. Ei ühtegi villi, ainult suur väsimus ja lihaskangus.

Üsna pea saime teada, et olime oma klassis esimesed, 339 lõpetanud võistkonna seas 15-ndad ja selja taha jätnud palju tugevaid tegijaid.

Kõik oli olnud super, olime MAAILMAMEISTRID!

Aga üks okas jäi ikkagi hinge kriipima: olime segavõistkondade absoluutarvestuses tulnud neljandaks ja seda vaid 1-punktilise kaotusega lätlastele. Euroopa MV absoluutne kolmas koht ei kordunud, Läti tugevad nooremad multisportlased hõivasid venelaste järel 2. ja 3. koha. Mitmed suured favoriidid olid kõrbenud.

Niisugune see inimene kord on, ikka tahab rohkemat. Ja tagantjärgi tundub tänamatugi, arvestades kogu seda jama jalaga viimase paari kuu jooksul.

EI. KOKKUVÕTTES OLIME ÜLIMALT RAHUL JA NAUTISIME MÕNUSAT ENESETUNNET KOHE MITU PÄEVA PÄRAST VÕISTLUST!  

Harju KEK RSK medalivõitjad. Tagareas Kersti Mardiste ja Liis Lille (naised superveteranid III koht), ees Eduard Pukkonen, Marje Viirmann ja Mati Preitof (sega veteranid I koht). Foto Malle Viilma

Suured tänud korraldajatele ülihästi korraldatud kõrgetasemelise võistluse eest, suured tänud Harju KEK Rahvaspordiklubile meie toetamise eest, suured tänud arstidele minu jala toetamise eest.

Aitäh Marje ja Mati – see oli ideaalilähedane koostöö.

Marje kokkuvõte:

Meie edu pandiks oli kindlasti ka see, et me olime valmis väga raskeks võistluseks ja rasketeks tingimusteks, aga paljud asjad osutusid tegelikult tunduvalt positiivsemaks. Ilm kõigepealt, maastik võimaldas teha etappe endale sobivalt lihtsamaks, vältida soodesse kinnijäämise riski ja ujumisvajadust, KP-de hea nähtavus ja konkreetsed asukohad, suhteliselt täpne kaart. Punktide väärtused olid põnevalt asetatud, et planeerimist keerukaks muuta ja igavaks ei läinud kusagil. Tänu korralikule ettevalmistusele elasime need 24 tundi edukalt üle ja taastumist ei anna võrrelda eelmiste kordadega. Eks võidutahet olime kõik täis ja tiimitöö sujus ka suurepäraselt.  

Kaart läbitud rajaga (map with the actual route)

Rogaini MM 2008 koduleht (tulemused, pildid jpm)

Järellugu, analüüs

Rajaplaneeringu üle ei tohiks kurta.  Linnulennulise pikkuse koht oli meil 16., seega justkui kergelt positiivne (tegelik koht 15.). Paremate rajavalikute osas tuleks välja tuua kogenud rogainifänne, kuldseid meesveterane Pritsik-Väärsit, samuti pronksiseid veterane Kakko-Överust ja hõbedanaisi Bondar-Burlinovat (vt tabelit). Meie rajavalikus oli oluline see, et Marje ei saanud üle põlve märjaks ja öösel olid pikemad ning lihtsamad etapid. Vigu tuli kokku ca 50min, mis ei ole paha, kuid paar rumalat viga oleks võinud ära hoida. Aga samas vedas ka. 

Keskmine linnulennuline kiirus oli 15:41, tegelik 11:43. Tegelik teepikkus oli 134% linnulennulisest.

Teisi linke:

Muljed 2007.aasta rogaini Euroopa meistrivõistlustelt Smiltenes, Läti

Smiltene EM 2007 tulemused

Muljed 2005.aasta rogaini Euroopa meistrivõistlustelt Nõval

Nõva EM-rogaini 2005 koduleht

TA OK rogaini koduleht 

Eduard Pukkonen

eduard@keila.ee

www.spordilinn.ee/ep