Rogaini Euroopa meistrivõistlused Lätis –

Nõva vigade parandus

Smiltene, 28.-29.juuli 2007

Võistkond: Eduard Pukkonen (loo autor), Marje Viirmann, Mati Preitof (kõik sünd. 1960)

Tulemus: 399 punkti 455-st, üldkokkuvõttes 9.koht, segavõistkondadest 3., veteranidest 1.

Läbisime 100,5km, linnulennult 81,6km

Rogaini EMi veebileht

Üldjärjestus

Medalisaajad

Eellugu

Otsus minna Marjega järjekordsele 24-tunnisele rogainile tuli üsna hilja, juunikuu Jukolal. Mäletasime mõlemad 2-aasta tagust Nõva EM-i kui üsna kurnavat ettevõtmist, mida lihtsalt niisama teha ei tahaks. Võistlus Euroopa meistritiitli pärast oli aga piisavaks stiimuliks mõlemale. Ja Nõva ebaõnnestumine (veteranidest 3.koht) tuli kuidagi ära parandada.

Kuna Matil oli samuti soov osaleda  Läti rogainil ja võistkonda polnud, siis võtsime ta kampa. Olen Matiga teinud koos palju 8-tunnised rogaine ja seega tunneme teineteist üsna hästi, mis oli väga tähtis.

Üldiselt on vist nii, et mida rohkem liikmeid võistkonnas, seda suurem risk mitmesugusteks probleemideks (teevalikute otsustamine, orienteerumine, võistkonnavaim, vigastused jm). Tagantjärgi võib öelda, et meile sobis kolmene segatiim väga hästi, ehkki olime üldkokkuvõttes esimese 25 tiimi hulgas ainuke taoline, ülejäänud olid kahesed.

Ettevalmistus

Mingit spetsiaalset ettevalmistust rogainiks ei teinud, sest olime kõik juba sügisest korralikult trenni teinud. Orienteerumisvõistlused ja tunde kestvad seiklusspordi sarja üritused olid keha ja vaimu hästi karastanud, keha oli pikemaajalise pingutusega kaasneva stressiga harjunud. Ka varustus oli aastatega täienenud ning kogemused riietumisest ja toitumisest paremad. 

Riietusest olid kõige olulisemad jalanõud. Ise testisin esimest korda Salomon XA Pro tosse, Mati uusi paksema tallaga Icebugi o-susse. Marjel olid ka üsna uued tossud, kuid ta oli ainuke, kellel hõõrutud kandadega probleeme oli. Kuid seda pärast võistlust.

Väga vajalikuks osutus õhukene 13-kroonine vihmakeep, mida oli kaasas 2 pakki. Ehkki tuli pidevalt hoovihma ja suure osa ajast müttasime tihnikutes ning tuulemurdudes, sain kogu võistluse jooksul hakkama vaid ühe keebiga (!). Vihmakeep hoidis ära suurema märja ning andis sooja. Just viimane omadus oli eriti oluline.

Toidust tegime kõik endale 3-4 topeltvõileiba, hulgaliselt oli kaasas energiabatoone, geele, Enerviti punases pakendis energiatablette ning mitu Shleha’t.  Kõigil olid seljas voolikuga joogikotid (1,5-2l). Minul küll kahjuks Rukalt ostetud odav joogikott (oma koti andsin Marjele), mille voolikuosa eraldas hulgaliselt mürgist ainet. Esimene suutäis läks alati maha, kuid sellest oli veel vähe. Alles hommikul taipasin pärast joomist puhuda jook tagasi kotti, siis ei jõudnud voolikumaterjali öökimapanev keemia vees lahustuda.

Raja planeerimine

Kaks tundi enne starti antud kaart oli A2 suurusega ja 1:25000 mõõtkavas laudlina. Üleni roheline. Ehkki roheline näitas sellel kaardil vaid metsa, oli suurem osa  metsadest ka o-kaardi mõistes roheline, st kehva läbitavusega.

Kohe alguses jätsime kaardi põhjaosa lõpuks, sest seal oli palju võimalusi ajapuudusel finišisse tagasipöördumiseks. Ka punktide väärtused olid põhjaosas väiksemad, eriti läänenurgas, mistõttu jäi paljudel 24-tunni rogainijatel see piirkond külastamata.

Edasi tuli leida optimaalne tee kaardi lõunaossa ja sealt tagasi üles. Optimaalsus tähendas eelkõike liikumisteel teravnurkade vältimist, põhja-lõuna- ning ida-läänesuunaliste sihtide kasutamist, pikkade punktidevaheliste etappide ning üksikute raskelt läbitavate lõikude vältimist (n jõelamm 83-105, mille enamus tugevatest võistkondadest läbis).

Eelinfost oli teada, et kaardi lõunaosa oli raskema läbitavusega ning ebatäpsem. Aga me ei omistanud sellele suurt tähtsust ja jätsime osa öösse. Kuid suurimad vead tegimegi seal. Aga vigu tehti ka mujal.

Kuid hea oli see, et joogipunktist toidupunkt jäi meie rajaplaneeringus 8-9 käigutunni kaugusele, st vahetult enne ööd. Soojal supil ja puuviljadel oli kindlasti oma osa selles, et püsisime kuni lõpuni vaimult värsketena ja tahtmist täis.

Rada tuli meil omapärane üles-alla serpentiin ja kaardilt vaadates üsna kena  Rajaplaneeringu kaart.

Rajaplaneering võttis aega 1,5 tundi, mistõttu starti jõudsime õigel ajal ja rahuliku südamega. Suur ja tähtis töö oli meie arust hästi tehtud.

Võistlus

Stardihetkel juba kergelt tibutas, kuid 3-4 minuti pärast algas kõva padukas. Otsisime Marjega vihmakiled välja, Mati jätkas kaardilugemist.

Kuid paraja segaduse see vihm tekitas, sest esimese punktiga (KP20) tegime kohe viga (ca 3-4min).

Aga meiega sarnase alguse valinud Pihl-Kiilberg tegid veel rohkem viga ja mõne aja pärast möödusid meist suurel kiirusel. Ehkki omast arust me ka jooksime.

Vahepeal jälle vihmakile kotti ja siis jälle selga ja nii tunde järjest pidevalt joostes ja kõndides. Esimesed 5-6 tundi möödusid väga aeglaselt, öö läks kiiresti ja hommikust alates kummitas pidev ajapuudus.

Järgmised vead tulid 4-tunnil järjestikku – KP103 ja KP96, kokku üle 10min. Mõlemal korral läksime õigest kohast natuke mööda. Aga me polnud seal ainukesed hädalised.

Võimalik, et tegemist oli kaardi ebatäpsusega, aga võib-olla ka mitte.

Kuuendal tunnil oli Marjel raske, jalad ja pea valutasid, meeleolu … seda polnudki. Pakkusin talle Shleha’t, aga ta keeldus esialgu. Kuid ca minut pärast seda, kui Marje oli vastumeelselt Shleha ära joonud, toimus imeline muutus – ta hakkas lobisema, peavalu jäi vähemaks ja väsimus kadus. Teadsin, et mul on kotis veel 2 Shlehat ja kibelesin ühte proovima, ehkki vajadust selleks polnud. Tegin seda tükk aega hiljem, niisama, kerge unisuse peletamiseks, kuid mingit erilist efekti ei täheldanud. Ja kui Marje häälestas ennast varahommikul uue Shleha joomiseks, ei suutnud me kolmandat ampulli leida. Väike pettumus talle ja valus õppetund endale: kui vajadust pole, siis ära priiska, ei tea iialgi, kellele see võib veel vajalik olla.

Alates KP41-st sai minul ja Marjel jook otsa. Ehkki joogipunkt oli ahvatlevalt lähedal, ei teinud me väikest lisakaart juurde. Võtsime ojast vett ja ajasime sellega läbi toidupunktini. Matilt sai ka natuke lisa, kuid varsti oli ka tema jook otsas.

Ja siis tuli lõpuks toidupunkt. Väga-väga õigel ajal, 9 tundi ja 17 min pärast starti.

Kulutasime söömiseks ja joogivarude täiendamiseks 15 minutit. Seljanka, singipirukad, apelsin, banaan, apelsin, banaan, õun. Super. Lätlased olid lahked ja rõõmsad teenindajad, tegid nalja ja fännasid üritust täiega. Söögipunktis küsisin Soome tüdrukutelt, et kuidas neile siinne maastik meeldib (maastik oli olnud kohati üsna räige), kuid nad vastasid rõõmsalt, et väga meeldib. Aga me kohtasime neid hiljem veel…

Nii, nagu maraton algab peale 30km-t, algab tõeline rogain öösel. Öösel vajab tempo hoidmine tahtepingutust, samuti on vead ja valed otsused väsimusest ja ööst tingituna kerged tulema.

Esimene öine tõrge tekkis kohe hämaras KP93-ga. Lähenesime punktile ettevaatlikult, hoidsime suunda ja lugesime samme, kuid sellest oli vähe. Rajad läksid all soo lähedal  meie jaoks üsna ebaloogilises kohas, leidsime, et punkt peab olema üleval. Kammisime kõrgendikku mitu korda risti ja põiki läbi, kuid ei midagi. Edasi lõuna poole takistas minemast suur org, mida kaardil polnud (oli orvand). Tänu Matile, kes siiski otsustas lõunasse luurele minna saime punkti veel üsna hästi kätte, viga ainult 18 min.

Selle piirkonna kohta mainis Lauri Leppik rogaini foorumis, et raske oli seal ära tunda kohti, mis kaardil õiged olid.

Olles liikunud sadakond meetrit edasi KP73-st (mille leidsime ebakindlalt, kuid ilma veata) nägime kauguses tulesid, mis meie poole liikusid. Tore oli vahetevahel inimesi kohata, sest suure osa ajast liikusime üksi. Algul lähenesid tuled vaikselt, kuid siis kiirendati sammu ja lõpus hüüti poolpaaniliselt soome aktsendiga :”Help. We are totally lost!”. Tuttavad Soome tüdrukud, kellele niiväga meeldis Läti maastik, olid punktist kõvasti idasse kaldunud ja kui poleks neid aidanud, oleksid nad vist praegugi… sest koht polnud üldse sõbralik. Igal juhul said nad kraavi ääres paika ja 3,5 tunni pärast kohtasime neid jälle.  

  Edasi läks kõik hästi kuni rumala teevaliku otsuseni KP111-70. Otsustasime minna põhja poolt, sest leiti, et soosihid võivad pahad olla. Ei meeldinud see otsus mulle algusest peale, kuid otsustavust kaaslasi ümber veenda ka polnud. Otsustasime kasutada teed, mis ootamatult ühe mäe peal lõppes. Edasi olid ümberringi vaid mahalangenud suured puud. Ja Mati halogeelambi aku sai otsa. Nii me siis ragistasime ida suunas sihile, 400m 15 minutiga, Mati Marje järel ühe LED-lambi valguses. Hea õnnega tabasime sihi ära ja peaaegu oleksime suurest optimismist veel punktini lõikama hakanud, kuid õnneks kadusid jäljed ära ja tulime tagasi sihile. Kasutades mõnusaid soise metsa sihte ja suuri sissetallatud radu jõudsime lõpuks KP70-sse. Aga viga tuli 30 min.

Rogainis, eriti öösel, on väga tähtis jäljeküti amet, so otsida lohasid ja liikuda mööda neid. Seepärast planeerisime nii, et enne kaardi lõunaossasse tulekut tegime kaare põhja pool. Kõik selleks, et lohad ees oleks. Aga alati ei aita ka see. Nagu ka punktis 110, kus pimedas üritasime tabada tihniku ja mitte-niiväga tihniku piiri. Algul läksime tihnikusse sisse liiga vara ja kompassiketta äraliikumise tõttu sai tehtud kummaline kaar. Tulime sihi peale tagasi ja läksime natuke põhja poole, otsides kõikvõimalikke lohasid, mis keeraksid metsa. Leidsimegi ühe, kuid see lõppes üsna kohe, kraavi teisel kaldal. Kuid imede ime, ka pimedas, tihedas tihnikus on võimalik üksikute mahatallatud taimede ja murtud okste järgi liikuda ning punkt üles leida. Viga 38 min.

Kuid huvitav oli see, et kordagi ei langenud meeleolu peale vea tegemist. Hoopis kange soov oli eksimus nii kiiresti kui võimalik heastada. Väga positiivne. Ju siis olime hästi motiveeritud.

Sihi peal, KP110-st natuke põhja pool kohtasime jälle soome tüdrukuid. Ütlesin neile  “you are too far” ning “two beers from you”, kuid nad said vist aru ainult esimesest lausest.

KP105 juures olime juba valges, aga kaardil olevat vana jõesooti KP-ga ei leidnud kuidagi. Hoidsime esialgu jõele liialt lähedale. Lõpuks oli Mati jällegi see, kes kaugema kaare ette võttis ning punkti leidis. Viga tuli umbes 7-8 min.

Ehkki meie olime oma rajavalikus välistanud etapi 83-105, läbisid seda vahet enamus tugevamatest võistkondadest. Venelastest kolmanda- neljanda koha võistkonnad (Bondarid ja Kalinin-Yashchenko), kes tegid (ilmselt koostööna) ühesuguse rajaplaneeringu ning läbisid selle ka koos, suutsid värske jalaga selle etapi läbida 20 (!) minutiga. Esikohapaar Gavrilov-Dombrovskiy ning Reha-Klementsov liikusid öösel ning kulutasid mõlemad 30min. Minn-Vettik tulid öösel vastupidises suunas (105-83), suure kaarega lõunast ja neil kulus etapile 50min.

Teevalikute ajalist erinevust võiks ilmestada etapp 105-60.

Pärast jõe ületamist, kus aluspüksid said märjaks, liikusime alalhoidlikult paremale, sest seal oli mets hõredam. Ja üsna varsti tekkis sinna autorataste jälg, mis teadagi, jõudis  lõpuks ka suuremale teele. Sealt viis siht peaaegu otse KP60-sse, kaardil aga sihi idapoolset osa polnud. Kena vedamine ja aeg tuli 31 min koos sokivahetuse peatusega. Reha-Klementsov üritasid öösel tungida otse läbi tiheda ja tuulemurruse metsa, ületada kobraste poolt ülespaisutatud jõge ning hävisid sellega 20 minutit. Etapid 83-105 ja 105-60 võisidki saada kirstunaelaks nende üritusele. Tähnas-Marrandi hoidsid samuti väikse kaarega lääne poole ja läbisid etapi öösel 41 minutiga. 

Viimased 5 tundi läksid omaarust üsna kõva tempoga, igal võimalikul juhul sörkisime. Kange soov oli veel ära võtta kallis punkt KP104. Mitu korda tuli teepikkused üle mõõta ja eeldatav läbimise aeg välja arvutada - et saaks võimetekohase maksimumi ikka kätte. Mati kahtles tugevalt, et kas KP104-sse ikka jõuame, kuid teepikkuse mõõtmine lubas üritada. Ja pärast seda kui Marje, kes end kõige raskemalt tundis, ütles, et kui võimalik, siis teeme ära, tõusis igatahes minul küll tuju. Jess!!

Finišisse jõudsime üle 8 minuti varem tempoka jooksuga. Miskit ei tahtnud enam juhuse hooleks jätta. Ühtegi punkti poleks rohkem jõudnud võtta. Kõik oli tehtud. Jäi vaid oodata tulemusi, mis võttis aega 1,5 tundi. Põhiline oli mitte kaotada Minn-Vettikule :)

Tulemused olid rõõmustavad. Olime eestlastest parimad ja üllatusena saime kaks korda pjedestaalile – veteranide segavõistkondadest I ja segavõistkondadest üldkokkuvõttes III. See teine saavutus oli ehk olulisemgi. Ikkagi Euroopa pronks. Aga noh, ega me seda saavutust ka üle hinda, konkurents on veel üsna nigel. Kuid Marje, kes on oma elus igasugu kõrgeid tiitleid kogunud ja hiljuti ka veteranide MM-ilt orienteerumises hõbedale tulnud, hindas seda medalit kõrgelt. Sest kergelt see talle ei tulnud.

Meeleolu oli pärast lõpetamist suurepärane, korraldajate poolt antud toit maitsev, käed meeldivaid ja vajalikke autasusid täis – mis sa hing veel ihkad. Sõitsime ilma magamata otse Tallinna, Mati roolis. Juttu jätkus kogu teeks. Tiim oli olnud suurepärane.

Absoluutarvestuse segatiimide esikolmik: I - Nikolai ja Jelena Bondar (RUS), II - Ainārs Skrubis ja Anita Liepiņa (LAT) ning III - meie: Mati Preitof, Marje Viirmann ja Eduard Pukkonen (EST)

Meie liikumiskiiruste graafik (läbitud teepikkuse järgi): 

Kaart läbitud rajaga 

Miks me võitsime Minn-Vettikut, kes said 282 punkti (ametlikult 273, sest ühte 9-st punkti neile miskipärast ei loetud)? 

1)      Meie tahtmine võita oli suurem

2)      Ehkki Andres ütles enesekindlalt, et nende rajaplaneering oli raudselt parem, ei olnud radadel muarust siiski suur vahet

3)      Meie liikumine oli pimedas natuke erksam (ehkki vigu tuli rohkem) ning ka lõpuosa kiirem

4)      Minn-Vettik “murdusid” varahommikul KP71 otsimisel, mis oli ilmselt vales kohas ja kus nad tegid 38 min viga. Lisaks Andrese natuke väiksed tossud, mis punsunud labajalgadele ruumi ei jätnud ja mõned varbaküüned eemaldas. Seetõttu ilmselt ka tund varem finišeerimine.

Minn-Vettiku ja meie võistkonna sama etappide läbimise aeg (osaliselt erinevates suundades):

Muljed 2005.aasta rogaini Euroopa meistrivõistlustelt Nõval

Nõva EM-rogaini 2005 koduleht

TA OK rogaini koduleht 

Rogaini MM 2008 koduleht (toimub Eestis)