Pikasilla mudalugu

 

NB! See on vaid minu isiklik nägemus asjast, mis ei pretendeeri ei faktide ega olukordade kirjeldamise absoluutsele tõele

 

Start läks hästi, luurekäigul valitud kanuusid küll ei saanud, kuid heas kohas paiknev samalaadne riistapuu õnnestus siiski ära haarata.

Peale esimest lihtsat kanuupunkti (poi keset jõge) olime liidrite hulgas, kaugemal eespool sõitis Salomon, meie kohe Aventura ja ISC järel. Läheduses oli veel võistkondi, aga nimesid ei tea.

Teise punkti võtmiseks tuli teha rajavalik, milles nimetatud võistkondade orienteerujad olid üsna üksmeelsed – kanuu ette saata ja jooksuga võtta teine (või ka kolmas punkt). Meie plaan nägi peale teist punkti poolsaare otsas kokku saada ja siis üle väikese lahe koos kolmandasse, nüüd juba legendaarsesse KP33-sse aerutada.

Üksiku talu juures hüppasimegi järjest kanuudest välja ja võtsime ebamäärase ortofoto järgi suuna otse itta. Nautisin turvalist positsiooni Heiti Hallikma ja Maret Vaheri järel. Mis seal ikka ise rabeleda, asjatundjad ju ees, ehkki esialgne plaan oli rohkem vasakult ehk lõunast minna, laiemast vesisest alast ringiga mööda.

Läbi tavaliste võserike ja luhtade jõudis Heiti otse teise punkti juurde, mis oli nagu pidigi, teisel pool soist ala. Kuid see soine ala osutus järve ca 15m laiuseks mudaseks põhjaks, mis kuiva suve tagajärjel oli peaaegu veevaba. Heiti jäi korra seisma, kõhkles vist, kuid Maret hüppas kohe sisse. Hetk hiljem paistis paksu muda seest vaid Mareti pea ja ta nägi kõvasti vaeva, et kaldale saada. Miskipärast sobras ta veel kaua aega mudas, kaelani sees, kaldast (loe roostikust) 20cm kaugusel, otsides vist midagi. Keegi teda ei aidanud ja abi ta ka ei palunud.

Otsustasin oodata ja vaadata, mida rahvas teeb, sest kohale jõudis veel võistlejaid. Läksin natuke lõuna poole, aeg-ajalt puusadeni mudasse vajudes. Kõndida ei olnud enamasti võimalik, algas roomamine. Heiti läks varsti mudavälja ületama ja see vaatepilt ei tekitanud minus mitte mingisugust tahtmist talle järgneda. Pealegi oli mudavälja keskel natuke vesisem riba ja see tundus eriti ohtlikuna.

Otsustasin esialgse plaani teoks teha ja kõige hullemast kohast ringiga mööduda. Selja taga kuulsin vaikset kuid rasket sõna “Appi”.  See oli Heiti hääl, nii mulle tundus.  Roomasime kellegagi kahekesi ca 50m lõunasse, kust sai suhteliselt ilusti (mudas roomates muidugi) teisele “kaldale”. See “kallas” oli mudaaukudega roostik, kus jõuliselt roostikust läbi surudes ja aeg-ajalt end mudast välja tõmmates jõudsin ihaldatud punkti juurde. Punkti kõrval oli üks võistleja, kellest paistis muda seest välja pea ja üks käsi, millest ma siis kinni võtsin ja ta välja aitasin. Pärast punkti komposteerimist küsis kahe meetri kaugusel olev pea, et kas ma ei saaks teda mõne roikaga abistada. Ei saanud, sest ümberringi olid ainult kõrred. Nii ta minust sinna maha jäi.

Nüüd oleks plaani järgi pidanud selle mudavälja uuesti ületama, et võistkonnakaaslaste juurde jõuda. Seda loomulikult ükski võistleja ei teinud ja ainukeseks võimaluseks oli liikuda põhja suunas karjudes tiimiliikeid endale appi. Kuuldus karjeid nagu “Sportland”, “Aventura”, “Randy” ja muidugi lõputult “Suprema”. Kuid “valget kanuud” ei tulnud. Ja minna oli päris raske, sest pidevalt vaheldus tihe pilliroog mudaväljadega, millest pidi üle roomama või siis jälle meetrisügavustest mudaaukudest välja ronima. Keegi võistlejaist loobus sellest pullist ja hüppas (nüüd juba) lahtisesse vette ning hakkas lihtsalt põhja (mitte järve põhja) suunas ujuma, tõsi küll, väga aeglaselt. Huvitav oleks teada, kui kaugel ta praegu on.

Siis sai selgeks, et päästvat valget laeva ei tule ja ainuke mõistlik tegu on minna kolmandasse punkti ning sealt tagasi ujuda tiimikaaslaste juurde.

Ja siis hakkas ühel hetkel kostma aerude lööke ning juttu, mis ei sarnanenud lootust kaotavate mudaliste appihüüetega. Jõudsin nüüd juba teise mudajõe kaldale, kus oli  mitmeid paate ja hulk inimesi. Andres Minn (Peraküla Krupp) vehkis aeruga, mina aga mõtlesin, et küll sellel Preitofil ikka veab, temal tiim koos. Ja kõik märgid viitasid sellele, et kolmas punkt (KP33) on lähedal.

Minu ees hüppas jõkke Lauri Lahtmäe, ulpis mudas paar meetrit, siis ujus mudas paar meetrit, siis jälle roomas ja jõudiski üle teisele kaldale. Tegin sama ja lootsin pärast paarikümmet meetrit tihedat roostikku KP kergelt ära võtta.

Kuid pilt, mis mulle KP33 juures avanes, ületas kõik eelneva. Punkt oli ca 15m kaugusel püdela mudavälja keskel. Mõned mehed olid juba mudas, tegid üksikuid aeglasi liigutusi, misjärel puhkasid tükk aega. Seisin seal kaua, ootasin ja vaatasin. See ei olnud lihtsalt võimalik, see kõik tundus liialt ohtlik.

Lõpuks oli selle muda sees päris palju tuttavaid o-nägusid (sh ka Heiti ja Maret). Ainult hullult kahju oli, et kaasas polnud fotoaparaati, sest näod, mis mudast välja paistsid, peegeldasid väga ilmekalt olukorra tõsidust. Pealegi oli valgus sellel hetkel pildistamiseks väga hea…

Lõpuks hüppasin minagi mudasse ja liikusin väga vaevaliselt edasi. Maret Vaher võttis just punkti, hüüdes seda valjult kõigile, sest tema SI pulk oli kadunud. Samas soovitas ta kasutada selilistiili. Jätsin siis oma joogi-seljakoti muda peale ning alustasin roomamist, nüüd juba selili. Selle meetodiga hoidsin kõvast jõudu kokku. Kiiret polnud kuhugi, sest kõik konkurendid liikusid kas teokiirusel või lamasid jõuetult mudas. Nagu hiljem kuulsin, sai Maret selilitehnika idee Alari Kannelilt, kes uppumise vältimiseks oli end selili keeranud ja uue tehnika niimoodi avastanud.

Kui olin punkti ära võtnud, siis nägin poolahastuses Lauri Lahtmäed, kes ei roomanud tagasi vaid pidi minema edasi, sest tema kaaslased ootasid teda hoopis neljandas punktis – lõpmatu roostikuvälja taga, kusagil…

Tunne oli vägev, kui pärast 50m roostikus sumamist kostus hõikele “Rene” rõõmus vastus. Olin paadis veel tükk aega üliemotsionaalselt rõõmsas tujus, Alar pidi mind mitu korda maha rahustama, sest jõudu oli vaja edaspidiseks säästa.

Kui jõudsime kanuuga neljandasse punkti, siis kaks meest küsisid murelikult, et ega me Lauri Lahtmäest midagi ei tea (nagu emad rongijaamas oma rindel olevate poegade kohta küsisid). Ma teadsin küll ja ütlesin, et oodaku, Lauri on nende poole teel.

Kogu selle mudamaadluse mõju tundsin alles siis, kui pidin kuuenda kanuupunkti võtmiseks Vooremäele ronima. Jalad olid täitsa tühjad…

 

Eduard Pukkonen

Suprema (Taavi Kaineli asendusliige)

Võistkond nr. 41

eduard@keila.ee

 

 

PS. Kokkuvõtteks oli elamus suur. Tahaks veel xDream'i.