|
Elvira Jukk MINU PERE LUGU KEERUKATEST AASTATEST 1940-1951 |
||
|
Oli
aasta 1940, 21. juuni. Olin Mauri maanoorte peol. Südaöö paiku tuli
vallamajast käskjalg ja teatas, et vene sõjavägi on tulnud üle piiri.
Pidu läks kohe laiali. Tulin nuttes kodu poole. Pere magas rahulikku und,
kui me vennaga koju jõudsime ning selle ääretult halva sõnumi tõime.
Mul on meeles, et vanaema, kuuldes, mis on juhtunud, tuli oma toast meie
juurde ja ütles: “No vot, nüüd sai teile sjoo peerupargana lüümine,
inemiselatsõ ei mõista vagahusi ellä. Jummal ka karistas teid.”
(Vanaema ei sallinud, et me peol tahtsime käia.) Algasid
arreteerimised. Kes vähegi teistest targem oli, viidi minema, otsiti
igasuguseid alatuid süüdistusi. Talupidajatele pandi suured maksud. Ei jõutud
maksta, algas massiline metsa hävitamine, lõigati arutult. Praegu on veel
sohu vajunud ja samblaga kaetud puuriitu. Vabrikud
võeti omanikelt käest, suurem osa ärisid suleti - kaupa ei olnud. Kõik
kaup oli kadunud, asemele olid ainult tulnud ainult suured ja vägevad
loosungid, kiitmaks nõukogude elu. Sel
ajal oli rahva seas niisugune ütlemine: “Varandused konfiskeeriti,
omanikud arreteeriti, vasaraga hoop pähe, sirbiga pea otsast ja tähtede
poole.” Kuuldusid
jutud, et kirikud suletakse nagu Venemaalgi. Ma olin leeris käimata. Isa ja
ema tundsid muret rohkem kui ma ise selle üle ja soovitasid mul minna
leeri. Leeriaeg kestis kolm nädalat. Teised olid juba ühe nädala ära käinud,
kui mina läksin. See oli 1940.a. juuni lõpus. Leer oli väga suur - 129 õpilast.
Saatus tahtis nii, et ma sain seal tuttavaks Rolandiga, kellega hiljem
abiellusin. Mäletan, et sel suvel olid väga ilusad ilmad. Kõik võinuks
olla ilus, kui ei oleks olnud seda lõputut autode ja tankide voolu. Ikka
Petseri poolt Tallinna poole. Autod olid väga viletsa välimusega ja väikesed.
Kutsuti neid GAZ- autodeks. Maantee
äärsed metsad olid vabaduse ja kultuuri toojaid täis. Teadsime, mida see
meile tähendab. Meie elu muutus: oli niisugune tunne, nagu oleksime
kukkunud kuhugi ääretult õudsesse ja räpasesse mülkasse, kust väljapääs
oli lootusetu. Aeg-
ajalt korraldati miitinguid. Räägiti, missugust õnne, kõrget kultuuri ja
helget tulevikku on toonud meile kommunism, et nad on päästnud meid
kodanlikust ikkest ja et me oleme neid palunud meid päästma tulla. Olid
ajad, mil kõiki oma mõtteid ei tohtinud väljendada, ükskõik, missugust
valet sulle näkku loobiti. Isegi näost loeti, kas sa neid pooldad või ei.
Kui midagi lasid välja paista, et see kõik on sulle vastumeelne, ootas
sind 25 aastat vangistust, said ka selle eest, kui saadi teada, et kodus on
mõni raamat või ajakiri, mis neile ei meeldinud. Kõik 20 aastaga
saavutatu tallati porri äärmiselt rumalate inimeste poolt, kellele ei
olnud püha mitte miski. Talud lõhuti ja anti uusmaasaajatele päriseks.
Igaühest ei olnud selle maatüki harijat. Elu läks tagurpidi. Töölust
oli kadunud. Noorte kokkutulekuid ka ei olnud, maanoorte seltsid suleti.
Tehti üleskutse komnooreks astumiseks, aga sinna ei mindud, igatahes mina
ei kuulnud, et keegi oleks sinna astunud. Arreteerimised kestsid edasi, kogu
aeg tuhniti inimeste seas ringi, oli vaja ainult kellegi peale näpuga näidata
ja kadunud ta oligi - tehti kulakuks. Alguses vangistati üksikuid, kuni järgnes
massiline küüditamine 14. juunil 1941.a. Paljud perekonnad viidi kodudest
minema, natuke vara lubati ka kaasa võtta, midagi hädavajalikku. Pered
viidi kokku raudteejaamadesse, seal lahutati mehed perekondadest. Inimesed
topiti loomavagunitesse kitsalt kokku, seal oli laste kisa ja naiste nuttu.
Isegi joogivett ei antud. Sõjaväelased pidasid rongi ümber valvet, võõraid
ei lastud ligigi. Algas kümnete tuhandete ilmsüüta inimeste vägivaldne küüditamine
Venemaale, peamiselt põhjarajoonidesse. Igaühel nendest jäi maha korralik
kodu. Need kodud lagastati ja majakraam viidi laiali. Nii ei kestnudki
kommunistidel kaua arveteõiendamine eesti rahva kallal, kui algas sõda. 22.
juunil 1941.a. olin koos ema- isaga pulmas, kui toodi teade, et sõda on
alanud. Kuulutati välja mobilisatsioon. Kõige kummalisem oli aga see, et
ei olnudki ju kellegi ega millegi eest sõdida, ei olnud midagi kaitsta.
Paljud noormehed ei läinudki sõtta, vaid hakkasid varjama end metsas. Kes
metsa läksid, neil ka esialgu vedas, sest sakslaste pealetung oli nii võimas,
et venelased ei saanud muud, kui massiliselt põgeneda. Riia- Pihkva kivitee
oli neljalt realt vene sõjaväge täis, nii et kommunistidel ei olnud aega
metsi mööda ega kodusid pidi varjajaid taga otsida. Ka Missos oli palju
neid, kes venelaste poole sõdima ei läinud või millegi muu pärast ennast
metsas varjasid. Nõnda ka Rolli, minu tulevane mees. Rolli isa oli Misso
metskonna Sakuti vahtkonna metsavaht, nii et ta elaski metsade keskel.
Sakuti vahtkonda oli kogunenud ümbruskonnast palju mehi, sest see oli kauge
ja kõrvaline koht Läti piiri ääres, kaugele ei jäänud ka Vene piir.
Elati mõni päev metsas, kuni venelaste voorid kiviteel kahanesid väikesteks.
Siis mindi vaikselt vaatama, mis olukord Missos on. Ka Roland läks teistega
kaasa. Sakslasi Missos veel ei olnud, aga taanduvate venelastega oli neil
tekkinud mingi tulevahetus. Nagu Rolli hiljem rääkis, oli nende meestest Värdi
Ots tulevahetuses haavata saanud. Tulevahetus toimus vallamajas ja mõttega
korda säilitada, et venelased ei paneks toime vägivallaakte kohaliku rahva
seas. Hävituspataljon oli veel kohal ning taanduv punavägi oli valmis kõige
hullemateks tegudeks. 1951.a. andis Roland selle lahingu pärast oma elu. Samamoodi
organiseeriti ka Vastseliinas kohalike meeste poolt vallamaja ülevõtmist.
Ajal, mil venelased olid põgenenud ja sakslased polnud veel Vastseliina jõudnud,
võeti vahi alla küüditamise organiseerijad-läbiviijad ja teised, kes
olid inimeste vastu kuriteo toime pannud. Esimesed Saksa väeosad tulid
Vastseliina Petserist. Venelased olid seal toime pannud suure veretöö - oli
tapetud hulga ilmsüüta inimesi. Tapmine olevat toimunud kaitseliidu
saunas. Sauna põrand olnud paksult verega koos. Osa tapetuid lebanud sauna
põrandal, osa topitud kaevu. Vastseliinas vahi alla võetud punased viidi
vallamaja taha jõe äärde ja tapeti sakslaste poolt. Räägiti, et see
olnud kättemaks Petseri eest. Elu
oli keeruline, midagi head ei olnud - oli ju ikkagi sõda. Meie peret see
alguses otseselt ei puudutanud. Sakslased korraldasid samuti
mobilisatsiooni, aga vend oli veel liiga noor ja tema mobilisatsiooni alla
ei kuulunud. Tehti ka mõningaid soodustusi: sõtta ei võetud üksikuid
poegi, kes tegelesid põlluharimisega ja ka neid, kel olid vajalikud
ametikohad. Meie pere häda oli selles, et venelased võtsid ära noore tööjõulise
hobuse ning alles jäi üks noor hobune. Põllutööriistad olid aga
kahehobuse omad, üks hobune ei jõudnud vedada. Hädast aitasid välja
naabrid. Saksa
ajal ei olnud niisugust hirmu nagu oli punase terrori ajal. Elu oli päris
rahulik. Ma ei mäleta, missuguses lehes kirjutati, et seitsmesaja aastase
vaenu sakslaste vastu sulatas Stalini üheaastane päikesepaiste. Paljud
inimesed nägid sakslastes päästjaid, sest hullemat enam ei saanud ju
mingil moel tulla. Sakslased olid ikka kultuurrahvas. Kui nad tulid
elamisse, ei olnud karta, et nad hakkaksid röövima, varastama või vägistama
nagu tegid seda venelased. Kauplused
olid endiselt tühjad, aga sakslaste käest sai vahetuskaubana ikka üht-teist.
Näiteks sukki, sokke, pesu, seepi, kreeme, lõhnaõli, petrooleumi,
bensiini, seebikivi jms. Vastukaubaks taheti pekki, võid ja mune. Rinne oli
kaugele läinud, ei kuulnud enam mürinat ega käinud vene lennukid
pommitamas. Ainult Riia-Pihkva kiviteel liikusid edasi-tagasi sõjaväemasinad.
Kivitee ääres käis ka kaubavahetus. Põllumehed, kes olid pääsenud küüditamisest
ja mobilisatsioonidest, harisid põldu. Maamaksud ja põllusaaduste normid
olid väikesed ja neid jõuti tasuda. Noorte elu oli väga vaikseks jäänud,
ei korraldatud üritusi ega pidusid. Noor, eriti poisse, oli vähe. Peale
leeriskäiku ei teadnud ma Rolandist midagi. Kord oli Tsiistres pidu, seal
saime uuesti kokku. Siis tuli sõda ja jälle me ei kohtunud mõni aeg.
Kord, kui saksa valitsus oli juba täiesti oma õigustesse astunud, tuli
Rolli meile. Vahepeal oli ta määratud Pulli vahtkonna metsavahiks. Rolli
oli lõpetanud Väimela Põllumajanduskooli. Metsavahiks olemine päästis
ta Saksa mobilisatsioonist. Pulli vahtkonna ja minu kodu Pedeja vahe ei
olnud suur ja ta sai aeg- ajalt külastada ka mind. Pulmad olid meil 16.
mail 1943.a. ja need peeti Pullil. Rolli oli kasvanud suures peres, kus oli
6 last. Neil oli korralik perekond- kõik lapsed leidsid oma koha elus.
Sakutis rügati tööd teha ning nende elu oli jõukas. Minu
ja Rolli eluasemeks sai esialgu Pulli. Elu oli rahulik - venelased kaugele
kihutatud ja sakslased meid ei puutunud. Roland pidas metsavahi ametit, mina
olin kodune. Suviti oli meil abiks Olvi. Seda rahulikku elu ei olnud kahjuks
kauaks. Tulid kuuldused, et sakslased on lüüa saanud ja ka ajalehtedes
kirjutati, et siin-seal õgvendati rindejoont. Peale kaotust Stalingradi ja
Moskva all hakkasid sakslased taganema. Mõne aja pärast hakkasid vene
lennukid taas pommitama meie linnu ning tähtsamaid raud- ja maanteid.
Varsti hakkasime kuulma hirmuäratavat kahtlast kõminat, nagu kusagilt maa
alt. Kahurimürin! Rinne lähenes... Suvel
1944.a. mobiliseeriti Rolli Saksa sõjaväkke. Siis oli rinne juba kusagil
Peipsi taga. Samal päeval, kui Rolli läks sõtta, põgenes sõjast minu
vend Aksel Keir. Ma jäin oma abilise Olviga kahekesi Pullile. Oli hirm,
sest vene lennukid pommitasid tihti Riia-Pihkva kiviteed ja ka Misso asulat.
Mõnikord juhtusid pommid kiviteest kõrvale, ükskord isegi maja lähedale
metsa. Mäletan,
rinne oli juba väga lähedal, kostus kahurimürinat ja õhk oli
suitsuvines. Kõik ümbruskonna metsad olid sõjaväge täis. Meie rehe all
oli sakslaste staap, supikatel oli puude all järve ääres. Lennukid
pikeerisid õhus ja me Olviga elasime ikka veel Pullil. Sakslased meid ei tülitanud,
ainult kord palus üks, et me nõeluksime tal sokikanna ja teine, et me
keedaks talle pudingit, pakikene oli tal peos, kuid kumbagi soovi me ei täitnud.
Ühel päeval tuli minu isa meile järele. Ta oli võtnud naabri käest ka
teise hobuse. Laadisime osa kraami peale ja läksime minu vanemate juurde
Pedejasse. Loomad ajasime karjana. Mõned jäid veel toomata ning ka
majakraami jäi maha. Õhtuvidevikus tulime neile järele. Kõik oli alles,
mis maha jäi. Üks vanem sakslane, kokk, kes keetis suppi, lubas valvata
meie kraami, kuni me tagasi tuleme. Mäletan, et ühte hane ei saanud me
kuidagi kätte. Tagaajamist vaatas pealt üks venelasest sõjavang ja tuli
ka appi. Me mõtlesime, et ta tahab meid aidata. Ta sai hane kätte, võttis
kaelast kinni ja põgenes hoopis metsa. Rolli
kirjutas, et alguses saadeti nad Pärnusse väljaõppele. Sealt saadeti nad
peagi Raasiku mõisa Kehra ligidale. Ühes kirjas mainis ta Jõhvit ja Vokat.
Ta kutsus mind sinna, oli antud täpne aadress, kuid ma ei julgenud seda
reisi ette võtta. Rolli oli sõjaväes autojuht, kuigi tal ei olnud
juhilubasid. Siis oli hulga aega teadmatust - ei tulnud ühtegi kirja. Pedejas
saime natuke olla, kui tuli käsk evakueeruda. Tegime rumalasti, et selle käsu
täitsime. Läksime Lasvasse. Pedejas oleksid olnud meil ideaalsed
varjukohad, sest seal oli palju metsi ja järvesoos saari. Vend meiega kaasa
ei tulnud, vaid varjas end kodumetsas. Meie nägime ema ja isaga tohutut häda.
Alguses läksime Sookülla, sealt anti käsk edasi minna. Jäime paigale
Husari jaamast Lepassaare poole ühte võssa. Seal oli palju põgenikke. Jäime
kahe rinde vahele. Mürsud lõhkesid siin ja seal, puuoksad pudenesid
kildudest. Loomad olid seotud puude külge, need olid söömata-joomata.
Ise kükitasime kraamikoormate all, et mitte kildudega pihta saada. Öösel
pommitasid vene lennukid Võru linna. “Stalini jõulupuud” valgustasid
linna. Isegi meil seal võsas oli nii valge, et hakka või lugema. Öösel
kahuritest ei tulistatud, kuid hommikul hakkas kõik uuesti peale. Mäletan,
et Lepassaare poolt tuli Husari jaama sakslaste rong. Alguses ei taibanudki,
mis sündis, kui kõik kohad olid tuld täis ja kostus kõrvulukustavaid
plahvatusi. Rong põles, see oli viimane laskemoona rong, sakslased põgenesid.
Lõuna paiku tekkis vaikus - ei näinud enam põgenevaid sakslasi ja veel
polnud ka venelasi. Ja siis nägime nagu kummitusi - võsa vahelt tulid
venelased - kaks väga väikest kõhna hobust vankri ette rakendatud. Mu mällu
on jäänud see, et vankrirattad olid nii suured, et ulatusid hobuste
ristluudeni. Sakslaste hobused olid suured ja võimsad, neid kutsuti belgia
hobusteks. Sabad olid neil viimase võimaluseni lühikeseks lõigatud.
Venelased läikisid mustusest. Nii räämas mehi oli kole vaadata. Saksa sõdurid
olid seevastu alati puhtad ja hoolitsetud. Jumal-jumal, missugune oli tunne, nähes neid roojaseid “vabastajaid”!
Tulid meelde kõik need koledad ajad - arreteerimised, küüditamised, vale
ja alatus. Ja nüüd on see kõik tagasi! Mure oli ka Rolli pärast. Kus ta
on? On ta veel elus? Võsas
olime õhtuni. Kui pimenes, hakkasime tagasi kodu poole liikuma. Ööseks jäime
Tüütsmäe ligidale Alberti poole. See oli üksik talu. Näljaste loomadega
oli raske edasi minna, kippusid tee äärde vilja, olid nad ju kaks päeva söömata-joomata. Järgmisel ööl jõudsime koju Pedejasse. Lehmad ja hobuse jõudsime
alles hoida, sead ja haned jäid Sookülla Külli poole, kui me võssa läksime.
Tagasi tulles leidsime, et neid enam ei olnud. Kas tapsid sakslased või
venelased, seda ei tea. Kodu
oli küll alles ja vend ka elus. Tema jaoks oli rinde üleminek olnud
lihtsam. Kodus oli õudne korralagedus - kõik oli segamini, jube mustus ning
kõikjal, nii toas kui kõrvalhoonetes olid “vabastajate” hunnikud. Ei
julgenud jalgagi ei siia ega sinna panna. Esimese öö magasime aidalakas
heinte peal. Venelased sagisid veel siia-sinna. Järgmine päev oli kaunis
rahulik, rinne oli kuskil Antsla ümbruses. Vahel kuuldus suurtükimürinat
ja pommiplahvatusi. Kui sõjapaost tagasi jõudsime, oli rukkikoristamise
aeg ja see oligi esimeseks tööks. Ma jäin esialgu Pedejasse, sest ei
julgenud üksinda Pullile elama asuda. Rollist ei teadnud ma ka midagi. Põhja-Eesti
oli veel sakslaste käes. Nõnda
siis elasime Pedejas oma murelikku elu, kuni septembri lõpupoole võtsin ühe
lehmakese ja kolisin Pullile tagasi. Alevikust tuli üks vana kellasepp ka
mulle teiseks, et oleks julgem elada. Oli üks sügisene õhtu, olime juba
magama läinud. Järsku kuulsin, et koer hakkas haukuma ning see läks üle
kilkamiseks. Jooksin akna juurde vaatama. Nägin üht valge mütsiga meest
toa poole jooksmas. Rolli tuli! Ta oli tulnud Pedejasse, kust mu isa tõi ta
hobusega Pullile. Oli suur rõõm. Aga rõõmule järgnes hirm, mis nüüd
edasi saab. Valitsus oli ju seesama mis 1941.a. ja veel saksa sõjaväes
olemine ning vallamaja vallutamine. Vaevalt, et julgeolek selle tähele
panemata jätab. Rolli
rääkis oma sõjaretkest ja sõjaväest põgenemisest. Autokolonn, kus ta
autojuht oli, hakkas taganema Virumaalt lääne suunas. Vahetevahel vene
lennukid küll pommitasid kolonni, aga oli õnne ja nii nad jõudsid õnnelikult
Pärnumaale. Üksikusse metsatallu sai jäetud auto mingisuguse
aparatuuriga. Pererahvas oli olnud lahke, lasknud puhata ja andnud süüa.
Seal vahetas ta sõduririided oma kodurõivastega, mida tal oli õnnestunud
kogu aeg kaasas kanda. Ta hakkas ettevaatlikult kodu poole liikuma ning tal
oli õnne, hoolimata sellest, et teedel liikusid vene sõjaväeautod ja
valvepostid olid ristteedel ja sildadel. Oli
sügis ja kartulivõtmise aeg. Ei olnud muud teha, kui minna vallamajja ja töökohta
otsima hakata. Rolli töökohta Pulli vahtkonda ei olnud veel pandud kedagi
ning ta hakkas Pulli vahtkonna metsavahiks edasi. Tal oli olnud võimalus Pärnus
koos teistega üle mere põgeneda, kuid koduigatsus oli suurem. Nüüd sättisime
jälle oma elamist. Tõime oma asjad peidikutest välja ja elu hakkas
tasapisi liikuma. Rolli ja minu vanemad ka aitasid. Meil oli õnne, sest
meil oli hulga lambaid, kes olid viidud kevadel karjatada ja need olid
alles. Kartulid olid omast käest, leiba saime vanematelt. Rolli oli
jahimees, nii et metsast saime toidulisa. Ühel
päeval tuli Rollile teade, et ta on vallandatud ja peab koha loovutama
punaarmeest tulnud Lõokese Elmarile. Elmar oli Rolli koolivend nii
algkoolis kui ka Väimela koolis. Nüüd hakkas Rolli asju ajama, kuni jõudis
niikaugele, et jäi oma töökohale edasi. Elmarile anti Misso metsapunkti
juhataja koht. Seal ei saanud ta kaua töötada, sest ühel pärastlõunal
(1950.a.) tuli üks poolhullunud joodik Edgar Liira Elmari tööruumi ja
tulistas teda püstolist surnuks. Elmari vend Kuido seisis sealsamas laua
juures. Liira läks natuke maad Sastavi suunas ja heitis maanteekraavi
magama, kust ta julgeolekutöötajate poolt leiti. Me
elasime Pullil edasi, kuni Rolli isa tervis läks halvaks ja ta metsavahi
ametit ei jõudnud enam edasi pidada. Rolli vend Kalju oli veel liiga noor
ja nii tuligi Rollil Sakutisse metsavahiks minna. Sakuti põllu- ja
heinamaad olid hulga paremad kui Pullil, kuid Pulli oli looduslikult väga
ilusa koha peal. Maja asus vahetult Pulli järve kaldal. Ma ei tahtnud
Sakutisse minna, sest omaette elada oli palju parem. Pealegi olin viimaseid
päevi rase. Kolisime siiski peale uut aastat, Kersti sündis 29. jaanuaril
1949.a. Sakuti pere oli nüüd suur: koos Juhaniga 9 inimest. Tagantjärele
mõeldes, oli ju Rolli emal raske üheksale inimesele kolm korda päevas süüa
valmistada, peale selle veel muud toimetused, ka põllul tuli käia. Muidugi
töötas kogu pere ning elu oli jõukas. Nii lasti elada päris rahulikult,
igaüks tegi oma tööd ja rahvas rääkis, et ega see “riigisäädüs”
enam nii karm ei ole kui enne sõda. Alguses tõesti näis nii. See aga oli
vaikus enne tormi. 25.
märtsil 1949.a. läks Rolli Misso oma ametiasju ajama, kui oli alanud küüditamine.
Vallamajja oli toodud kokku peresid ning neid vinnati järjest juurde. Rolli
tuli ruttu koju ja rääkis järjekordsest jubedusest, mida korda saadeti.
Meie ei julgenud ka enam kodus olla. Rolli rakendas hobuse ree ette ja põgenesime
Parmu metsa. Tegime lõkke üles ning
üks naabrimees, Põllu Tõdur, tuli ka sinna. Magasime ree peal, laps jäi
koju. Sakutis
üksiku koha peal elas vanainimene Krapeli Liisa. Järgmisel õhtul läksime
Liisa poole. Seal oli põgenikke nii palju, et ei tahtnud ära mahtuda, oli
lätlasi ja eestlasi. Läks ju Parmu metsast läbi Läti piir ning ka Vene
piir oli lähedal. Liisa tuba oli rahvast puupüsti täis, istusime põrandal
külg-külje kõrval. Seal olime niikaua, kui küüditamine lõpetati. Kohe
anti ümbruskonna inimestele karm käsk koguneda meie poole Sakutisse
koosolekule. Seda viis läbi üks leitnant Laasi nimeline mees. Rahvas tuli
hirmuga, sest pidi kõike tegema, mis kästi. Hirmu pärast anti ka
vabatahtlikult allkirjad kolhoosi astumiseks. Naabri perenaine Otsa Liisa
kirjutas väriseva käega allkirja ja ütles: “No om näläle käsi ala är’
kirotat.” Niiviisi loodigi Eestimaal kolhoose - enne küüditamine ja kohe
kolhoosi ajamine. Rahvas ütles: “vabatahtlikult vastu tahtmist.”
Leitnant Laas käis Rollile peale, et Rolli hakkaks kolhoosi esimeheks.
Rolli tegi talle selgeks, et ta ei ole talupidaja, vaid metsaametnik ja see
metsavahitalu siin Sakutis ongi riigi oma. Pikapeale sai Laas aru. Peale
küüditamist tekkisid metsavennad. Inimesed ei tahtnud end lasta Venemaale
ära viia, kes vähegi sai, põgenes metsa. Metsa põgenesid ka need, kes
olid julgeolekusse ülekuulamisele kutsutud. Teati, et seal piinati ja
peksti. Küüditamine küll meie peret ei tabanud ja me elasime Sakutis
edasi. Rolli töötas alguses metsavahina, pärast metsnikuna. Rolli vend
Kalju oli metsavahiks. Sakuti oli metsavahitalu ning ümberringi laiusid
suured metsad ning sinna tekkisid metsavennad. Esialgu nad meiega tutvust ei
teinud, mõnikord ainult märkasime neid. Pikapeale nad uurisid välja, kes
me oleme, et meie poolt pole ohtu karta ja nad sobitasid tutvust. Oli
sügis, rehepeksu aeg. Tookord peksti vili talguliste abiga. Õhtupoolikul läks
masin katki ja talgulised läksid laiali. Meie elu ja toimetusi jälgisid
ikka need sealt metsast. Seekord tuli üks Koemetsa nimeline mees metsast pärima,
mis meil masinaga juhtus. Uuris mootorit, leidis vea ja parandas ära.
Koemetsa, kes oli kuldsete kätega mees, hakkasime me kutsuma tema jässaka
kehaehituse pärast Karuonuks. Metsas elasid veel Leo Rääbis ja tema pruut
Aina. Kõik nad olid pärit Lätist. Aina ja Leo tulid ka appi vilja peksma.
Koemets leidis alati midagi teha. Ta valmistas lauta korralikud sõimed ja künad,
riidepuid ja marjakorjamise masinaid. Riidepuid on veel praegugi mõned
alles. Nad ei elanud pidevalt Sakuti metsas, vaid vahetasid aeg-ajalt kohta,
läksid Lätimaale ja tulid jälle tagasi. Oli
jõuluõhtu. Muidugi ei lubatud jõule pidada, aga meile olid need suured pühad
ikkagi. Ka Koemets tuli meie poole pühi pidama ja ütles: “Hoidsin selle
koha pühade pidamiseks.” Julgeolek
jälitas metsavendi nagu metsloomi. Nad kannatasid kõiksugu häda ja
viletsust ning ei olnud mingi ime, et ka mõni kauplus tühjaks tehti. Igaüks
oleks sellises olukorras midagi taolist ette võtnud. Julgeolek tegutses
usinasti. Siit-sealt oli kuulda metsavendadega peetud lahingutest. Ma ei mäleta,
mida Koemetsa ja Rääbise süüks arvati, aga Aina oli trükkinud masinal
kommunismivastaseid lauseid, mis kleebiti plankudele. Masinal ju ka oma käekiri
ja see ta reetiski. Oli
suvine hommikupoolik 1948.a. Rollit ja Kaljut ei olnud kodus, nad olid tööl.
Rolli oli määratud Misso metskonna metsatehnikuks ja Kalju Sakuti
vahtkonna metsavahiks. Nägime Ainat peaaegu roomates tulevat karjaköögi
poolt. Ta oli nii armetus seisukorras, et täiesti ime, et suutis meie poole
ära tulla. Tal oli külje sees suur haav. Lahing oli toimunud kusagil Läti
metsas. Rääbis oli ka seal olnud, aga kas ta põgenema sai, seda Aina ei
teadnud. Kütsime sauna soojaks ja Aina hakkas elama saunas. Rolli isa oskas
hästi läti keelt. Nii saime suhelda. Rolli tuli koju ja läks kohe tagasi
Misso apteeki Ainale rohtu ja sidemeid tooma. Me hoolitsesime ta eest. Aina
ei võtnud magadeski riideid seljast. Lamas saunalaval, granaat ja püstol kõrval.
Ütles, et elusalt ta ennast julgeolekule kätte ei anna. Meil oli ka hirm,
sest teadsime, et kui asi avalikuks tuleb, saab sellest meie perele õnnetus.
Olime vast paar korda sauna kütnud, kui tuli naabri perenaine Eriku
Elfriede juba pärima, miks me sauna kütame. Kui oli vajadus mõnel muul päeval
kui laupäeval sauna kütta, tegime seda edaspidi öösel. Pealegi oli meil
üks soomlasest karjus, Juhan Porkanen, kes rääkis hästi nii eesti kui läti
keelt. Ta oli kasvult väga väike, aga pea oli normaalse suurusega. Muidu
oli ta natuke lihtsameelne. Ükskord, kui ta karjast koju tuli, ütles, et
lehmad läksid ühe punkri juurde, kuid sees ei olevat kedagi olnud. See oli
ehitatud soo servale, seest laudadega vooderdatud ja kahekordsete naridega.
Väikese laua peal oli valge lina ja metsalilled laua peal vaasi sees. Meie
teadsime seda punkrit. Karjane oli ka varem märganud metsavendade liikumist
Me ei lubanud tal kellegile sellest rääkida, sest head ei too see midagi.
Suvel ei jäänud metsavendadest metsa alla jälgegi, kuid talvel oli asi
palju kehvem. Jälgede peitmiseks sisenesid nad metsa mahamurdunud puu tüve
pealt. Kord
talvel tahtis Koemets meie poole tulla ja andis sellest akna taga märku.
Juhan nägi seda ja ütles, et üks läks akna tagant mööda. Me naersime
ja ütlesime, et eks see ikka üks vaim oli, õige mees tulnuks uksest
tuppa. Kalju võttis ka ruttu midagi selga ja läks sama rada aknast mööda.
Juhan märkas ka seda minejat ja hõikas ärevalt: “Jälle läks!” Aga
Aina saunas elamist Juhan küll ei märganud. Mõne aja pärast tuli Leo Rääbis
uurima, ega me midagi Ainast ei tea. Leidis oma Aina ja viis ta meie poolt
ära. Aina oli hästi paranenud. Meil oli õnne, et see asi avalikuks ei
tulnud. Need meie sõbrad viisid kõik saladused endaga hauda kaasa. Neist
keegi elusalt julgeoleku kätte ei langenud. Aina kohta on teada, et Peija
metsas Lätimaal oli ka neil punker. Mis aastal, seda ei mäleta, oli seal
punkrilahing, kus Aina sai raskelt haavata. Rääbis oli pääsenud põgenema,
haavatud Aina süles, kandnud teda niikaua, kui Aina suri, pannud siis maha
ja põgenenud edasi. Need teated olid Koemetsa käest saadud, kes käis pärast
punkri lahingut meie pool. Kui ta meie poolt ära läks, ütles, kui mind
taevade ära ei saadeta, siis tulen siia kanti tagasi. Rohkem me Rääbist
ja Koemetsa enam ei näinud. Ju nad saadetigi taevade ära. Julgeolekumasin
töötas lakkamatult. Kord heinaajal ilmus meie külla Põllu Tõduri poole
üks mees. Nime me ei teadnud, aga hakkasime teda kutsuma “Heinameheks”.
Ei tea, mis nipiga ta Tõduri usalduse võitis, aga ta jäigi tema poole
elama. Aitas heina teha ja oli nagu nende pere liige. Tõduril oli tuttavaid
metsavendi Lätis. Koos elades ja napsutades ei varjanud Tõdur enam midagi
uue “sõbra” eest. Rolli oli küll vihjamisi Tõdurit hoiatanud
“Heinamehe” eest, kuid midagi konkreetset ei teadnud temagi ja nii asi jäigi. Oli
sügis ja jälle rehepeksuaeg. Äkki õhtupimeduses nägime, et meie elamine
on julgeolekumeeste poolt ümber piiratud ning nende seas oli ka
“Heinamees”. Tõdur, kes meie pool talguliseks oli, võeti kinni ja
viidi ära. Selsamal päeval oli olnud Vastseliina alevikus lahing. Nimelt
meelitanud “Heinamees” Läti metsavennad Vastseliina kõrtsi ja kutsus
julgeoleku kohale. Tekkis tulevahetus. Üks Egleti- nimeline Läti metsavend
sai surma. Seda kõrtsi Vastseliinas enam ei ole. See väike hoone asus
bussijaamast mõni meeter edasi Misso poole ja lammutati, kui hakati ehitama
Vastseliina uut kaubandushoonet. Kureküla
ääremaal, mis asub poolel teel Missost Sakutisse, elas Kuke Feliksi
nimeline mees. Me kutsusime teda Semmeli Feliksiks. See oli üks poolik ja
hoopleja mees. Kiidelnud ikka, et on julgeoleku käsinik ja talle on tehtud
ülesandeks nuhkida välja metsavendade asukohad ja eks ta seda ka tegi. Ühel
päeval kadus Felix jäljetult, keegi ei tea, kuhu. Julgeolek
ei usaldanud ka meid ja hoidis silma peal. Meie talu ümber valvati. Ikka ja
jälle avastasime hoonete taga suurtes takjapõõsastes ja rukkipõllul
tallatud istumise ja magamise jälgi, aga midagi nad ei avastanud. See
oli vist 1949.a. talvel, kui kutsuti Rolli, Roosi Niko ja Parmu vahtkonna
metsavaht Ojaperv metskonda. Julgeolekust oli tulnud käsk nad vallandada
kui mitte usaldust väärivad. Otsi nüüd tööd kust saad. Rolli vend
Kalju sai nüüd metsnikuks ja Sakuti vahtkond jäigi esialgu metsavahita.
1949.a. mais määrati Sakuti vahtkonna metsavahiks Valter Peterson. Ta oli
sõja läbi teinud mees ning hiljem sai metsnikuks. 1956.a. abiellus ta
Rolli õe Taimiga. Nüüd elavad nad juba paarkümmend aastat Misso kõrtsi
juures, kuhu metskond ehitas uue metsniku maja. Valter suri detsembris
1998.a. Võrus
eksisteeris sel ajal üks artell nimega “Ühtlus” ning selle asutuse
alla kuulusid sae- ja viljaveskid. Naised kudusid ka kindaid ja tegid
sellele asutusele muud käsitööd. Selle kontoris töötas üks Rollile
tuttav mees nimega Suvi. Ta aitas Rollil tööd saada Orava ligidale
Niitsiko saeveskisse praakeri kohale. Midagi head seal ei olnud, sest puudus
ju korter. Rolli sai ühe vanainimese juurde voodikoha. Mina pidin lapsega
Sakutisse jääma. Elasime seal ikka hulgakesi: Rolli vanemad, tema õde ja
vend ning uus metsavaht Valter Peterson. Rolli
töötas saeveskis sügiseni, siis õnnestus tal leida Suve abiga töökoht
Lindora lähedale Härma jahuveskisse (tegelikult Keldri veski) juhatajana.
Seal oli korralik elamine ja ruumi ka loomadele. Ka oli see looduslikult väga
kaunis koht kõrgete liivakivikaljudega. Rollile oli veskitöö võõras, ta
ei osanud veskit reguleerida. Meie õnneks töötas Rolli venna Maano juures
(kes oli Vastseliina metskonna metsnik) metsatöölisena üks Lätist küüditamise
ajal põgenema pääsenud veskiomaniku poeg Rudsiti Arnold ja ta naine Daila.
Nemad tulidki meie juurde elama. Arnold tundis veskitööd väga hästi. Ta
tegi veski korda ja tegi väga kvaliteetset tööd. Meil käis väga palju
veskilisi - hoov oli kogu aeg hobuseid täis. Arnold ja Daina õppisid
imekiiresti eesti keele ära, kuid veskilistega rääkis Arnold alati vene
keeles, sest ta kartis, et keegi tunneb ta ära. Enne,
kui ma edasi kirjutan oma mehe Rolli saatusest, tahan kirjutada kahest
mehest, kes edaspidi Rolli saatusele tõuke andsid. Üks oli Evald Keir.
Temaga olen ma ühes külas koos üles kasvanud ja ta on mulle ka kaugelt
sugulane. Nimelt Evaldi vanaisa ja minu vanaisa olid vennad. Evaldi vanaisal
oli 4 poega ja minu vanaisal ainult üks poeg - minu isa. Evaldi vanaisa
jagas oma poole talust kolme poja vahel (üks poeg läks koduväiks) ja minu
vanaisa pärandas oma poole talust minu isale. Nii et nende poole talu peal
oli kolm elamist ja minu isa elas poole talu peal üksi oma perega. See
tekitas suurt kadedust, eriti Evaldi isa Osvaldi poolt. Meil oli maa
seaduslikult jagamata. Muidu oleks ju talu piirikivid märgistanud talude
piirid. Meil seda aga ei olnud ja nii oli Osvaldil sügiseti hea võimalus
meie maa küljest adratäis maad enda põllule juurde saada. Kui
tuli nõukogude okupatsiooniaeg, jagati talumaid uusmaasaajatele ja nii oli
ka Osvald meie talu juurest uusmaasaajaks tehtud. Tema ammune soov täitus.
Osvald käis küla peal ringi ja rääkis: “Nüüd tuli isa, kes andis
mulle maa, oma isa oli vereimeja.” Ühel pühapäeval lasti meie pere
karjusel magada ja mina läksin tema eest karja. Karjaga sai mindud oma põllu
peale Osvaldi elamise lähedale, mis oli küll talle juba ära lubatud, aga
veel vormistamata. Osvaldi naine Miili pragas mind igasuguste sõnadega nagu
“kulak” ja “külakurnaja”. Ei
läinud palju aega, kui tuli käsk Osvaldil jahipüss ära miilitsasse tuua.
Küla peal naerdi, et isa võttis pojal püssi käest ära, muidu kogemata
tapab ennast veel ära. Evald, tema poeg, teenis sel ajal Eesti kaitseväes
aega, kui venelased okupeerisid meie maa. Esialgu võitis ta venelaste
usalduse ja temast sai politruk Vene sõjaväes. Seda ametit pidas ta sõjani
ning ta langes Porhavi juures sakslaste kätte vangi. Seal olevat vangid üles
rivistatud, et selgitada välja, kes on kes. Politrukid kuulusid kohesele
mahalaskmisele. Evaldil lasti endale haudki valmis kaevata, kuid siis päästis
ta äkki ära üks eestlasest ülemus, kes olevat öelnud, et seda meest
saame mujal ära kasutada. Ajapikku võitis ta sakslaste usalduse ja ta määrati
Triplinka surmalaagrisse politseinikuks. Mõne aja möödudes lasti ta koju
puhkusele. Tagasi ta enam ei läinud, vaid hakkas ennast metsas varjama. Tol
korral varjas ka minu vend Aksel ennast metsas Saksa mobilisatsiooni eest.
Evald läkski metsa tema juurde. Kui nad olid mõne aja ennast metsas
varjanud, korraldasid omakaitsemehed metsas haarangu ja mõlemad saadi kätte.
Aksel viidi Võru vanglasse, sealt edasi Pärnusse. Seal olid lühikesed sõjalised
õppused ja ta saadeti Sillamäele rindele. Õige pea, 24. juulil 1944.a. põgenes
ta koju (selsamal päeval läks Rolli sõtta). Esialgu ei teatud Evaldi
saatusest midagi. Mõne aja möödudes tuli kodustele kiri Kaukaasiast. Sõda
oli juba lõppenud. Saime teada, et Evald Keir viidi Riia vangimajja ja
sealt edasi Kuramaale kindlustustöödele. Kuramaal langes ta jälle
venelaste kätte vangi ja ta saadeti vangina Kaukaasiasse klaasivabrikusse tööle.
Pikapeale vangid vabastati ja nii tuli ka Evald koju. Talle pakuti
Saaremaale töökohta, aga ta eelistas koju jääda. Alguses oli kõik
rahulik, aga aasta-pooleteise pärast kutsuti ta julgeolekusse. Oli välja
uuritud tema Triplinka vangilaagris töötamine. Ta lasti küll julgeolekust
koju, kuid tingimusel, et ta uuriks välja metsavendade asukohad. Nõnda käis
ta mitu korda kodu ja Tartu vahet. Teateid tal viia ei olnud või ta ei
tahtnud. Teda taheti Tartus vangistada, kuid õnnekombel pääses ta põgenema.
Üks mootorrattur oli nõus teda kodukanti tooma ning nõnda sai Evald
Keirist metsavend. Peale seda algasid minu kodukülas ärevad ajad -
korraldati haaranguid ja kutsuti külainimesi julgeolekusse. Pinniti Evaldi
asukohta. Äraandjaks keegi ei saanud. Keegi ei julgenud enam nende poole
minnagi. Kõige raskem oli Evaldi emal Miilil.Teda kutsuti mitmel korral
julgeolekusse, ähvardati, et jääb ise poja asemel sinna. Miili tegi
ennast lolliks ning tema kiusamine jäeti järele. Teine
mees, kellest tahan kirjutada, oli Misso meierei juhataja August Kuus. Rolli
ja August olid sõbrad. Kui me veel Pullil elasime, käidi üksteise pool külas,
mõlemad olid jahi- ja kalamehed. Kui August Linnamäe kandist Misso elama
asus, oli ta veel poissmees. Missos abiellus ta apteekri tütre Evi Klaisiga.
Klaisid olid töökad ja jõukad inimesed. Nende apteek asus omas majas ning
Kivioru ligidal oli neil väga korralik talu. Võrus oli tol ajal asutus
nimega “Linnukasvatusühistu” ja selle alla kuulusid kõik maakonnas
tegutsevad meiereid, ka Misso oma. Siis toimus kõigi meiereide juhatajate
üle kohtuprotsess ning mitu juhatajat mõisteti vangi, nende seas ka August
Kuus. Võrust vangist tuli ta tagasi mõni päev enne 25. märtsi 1949.a. küüditamist.
Klaisid olid küüditavate nimekirjas, ka Augusti naine Evi. August aga ei
olnud, sest ta oli nimekirjade koostamise ajal vangis. August jäi esialgu
viimata, kuid varsti tuldi ka temale järele, sest Klaiside vara taheti kätte
saada. Ühest uksest tulid sisse püssimehed, teisest uksest põgenes August
ja nii sai ka temast metsavend. Tema vend Karli oli ka juba metsas, varjates
ennast Linnamäe ümbruses ja käies vahel Missos. Klaisi vara kanti laiali
ja hooned lagastati. Tol
ajal olid Missos partorgiks Šipov ja külanõukogu esimeheks Ernst Põld.
Šipovi naise kodu oli Muraski külas ja neiupõlveaegne nimi oli tal Niina
Artemjev. Muraski külas elas ka üks Dukani- nimeline pere. Neil oli
rehepeksumasin, mis tegi Artemjevid ja Šipovid kadedaks ja nõnda saadetigi
Dukanid Siberisse. Hiljem tulid nad Siberist tagasi. Ettevõtlike inimestena
ehitasid nad Võru Linavabriku juurde maja, otse Šipovi maja kõrvale. Šipov
töötas enne pensionile minekut Võru Tsiviilkaitsestaabis. Nüüd
kirjutan edasi Rolliga seoses olevat. Elasime siis Härma (Keldri) veskil.
Rudsiti perega läbisaamine oli hea, elasime nagu üks pere. Leiba küpsetasime
koos, ka toitu valmistasime tihti koos. Dailal oli lehm ja siga, meil kaks
lehma, hobune ja siga. 15. aug. 1950.a. müüsime ühe lehma Petseri laadal
ära ja Rolli ostis selsamal päeval Petserist mootorratta IŽ- 350. Koos
veskiga oli meil ka maatükk kasutada, kust saime köögivilja ja kartuleid.
Jõe ääres oli ka heinamaatükike. Ühel
laupäeva õhtupoolikul läks Kersti lehmale vastu, et see koju tuua.
Teerada, mida mööda laps lehmaga koju tuli, oli nii kitsas, et üksteisest
sealt mööda minna ei saanud ja tee asetses nii, et ühel pool oli järsk
ja kõrge Piusa sein, teiselpool all aga lookles Piusa jõgi. Saun, mis oli
kaljukünkal, küdes. Saunaahju praksumine ehmatas lehma, see keeras ümber
ja lõi lapse kaljurajalt alla jõkke. Õnneks märkasin ma jõel ringe ja
aimates halba, jooksin kohale ja tirisin Kersti veest välja. Peale selle
aga jäi laps pikaks ajaks haigeks. Meie
veskist natuke ülespool oli üks laguneud vana veski, mis oli täiesti
elamiskõlbmatu. Aga ometi tuli sinna elama üks naine. Harjusime, et meie läheduses
elab naaber, kuigi oli kummaline, et nendes varemetes võis elada. Möödus
paar kuud, jõudis kätte sügis. Ühel õhtupoolikul askeldasin köögis,
Rollit ei olnud kodus. Kuulsin kummalist tärina taolist heli. Järgmisel päeval
läksin Kõrve külla õmbleja juurde. Seal sain teada, et julgeolekumehed
olid sõitnud õhtul küla alla jõe äärde sellesse mahajäetud veskisse
ning seal olevat toimunud lahing. Koos julgeolekumeestega kadus ka see naine
- tema ülesanne oli täidetud. Selles haarangus sai surma üks Lume
nimeline metsavend. Nuhiks olnud naine oli rahvuselt soomlane. Arnold
ja Daila kolisid meie juurest ära. Arnold sai Tanuve külla Toho veskisse
veskijuhataja koha. Omaette muidugi parem elada. Rollile tuli nüüd palju tööd
juurde - puhkeaega polnud enam üldse. Rollil avanes võimalus minna Laanemäe
veskisse. See asus Piusa jõel meie veskist natuke ülesvoolu ja oli heas
korras. Seal sai ka töötada kahes vahetuses. Laanemäe veskil mulle elada
ei meeldinud. Seal elas ka endine peremees, kuid eraldi. Kolisime sinna
hilissügisel 1950.a. Vastseliina
oli nimetatud rajooni keskuseks. Seal olid ka kõik vajalikud ametiasutused,
teiste seas ka julgeolek ja vangla. Julgeoleku nimegi oli hirmus suhu võtta.
Ei tahtnud läbi Vastseliina kojugi sõita. Liiga palju tundus seal
vastikuid inimesi olevat. Oli ju vaja hakata tuhnima inimeste elulugudes
ning välja selgitama, kes on kes. Millal tuleb meie tund? Oli
külm 1951.a. jaanuarilõpu hommik, Rolli oli palavikuga kodus. Tema vend
Kalju tuli teatega, et Missos on arreteeritud kõik n.ö. vallamaja
vallutajad. Kalju ei saanud oma juttugi ära lõpetada, kui koer hakkas
haukuma, uks avanes ja sisse tormasid valgetes määrdunud lambanahksetes
kasukates relvastatud mehed. Koer tuli ka koos nendega tuppa. Rolli sai
teise tuppa hüpata ja ukse kinni tõmmata. Laps oli Kaljule sülle roninud.
Küsiti, kus on Uibo. Vastasin, et ma ei tea, vast veskikojas. Mulle käratati
kanges eesti keeles, et ärgu ma valetagu, veskikojast olevat öeldud, et
Uibo on toas. Kalju käest küsiti, kes ta on, mida ta siit otsib. Üks tõukas
teise toa ukse lahti. Rolli oli end teise tuppa kapi otsa taha varju tõmmanud.
Koer läks kohe Rolli juurde saba liputama. Rüsinal tõmbasid nad Rolli
sealt välja. Üks lõi püstolipäraga talle vastu otsmikku, kust hakkas üle
näo veri jooksma. Laps nägi ka seda kõike pealt ja hakkas karjuma.
Rollile käratati, et pangu riidesse ja tulgu kaasa. Ja nii ta siis läkski
minu ja Kersti nutu saatel kodust minema. Ma hakkasin oma asju sugulaste mööda
laiali vedama. Teadsin, et varsti tullakse varandust tahtma. Mootorratta
viisin Pedejasse venna kätte, muu majakraami Ida tädi poole Lutjasse ja
Anna tädi poole Kerepäälsesse. Toimiti
aga hoopis teisiti. Mind kutsuti julgeolekusse ja hoiatati, et olgu
mootorratas, jahipüss, raadio, jahikoer ja Rolli rõivad julgeolekusse
toodud. Esialgu ütlesin, et mootorratta müüsin ma ära, kuid nende ähvardused
tegid mind nii araks, et ma rääkisin ära, et mootorratas asub venna pool.
Aksel töötas Vastseliina traktorijaamas. Varsti kutsuti ka tema
julgeolekusse ja pisteti kaheks päevaks vangi. Siis anti käsk mootorratas
julgeolekusse ära tuua. Nii vend ka tegi ja ma viisin kõik ülejäänud nõutud
asjad ka sinna. Hiljem sain teada, et Rolli mootorratas sai Kutsari kätte,
kes töötas julgeolekus. Peale tema töötasid tol ajal julgeolekus Boitsov,
Vihrin, Pilt ja Teder. Vihrin oli üks neist, kes Rollil järel käis. Ta
oli väga kole ja julm mees. Järgmisel
või ülejärgmisel päeval läksin ma Rollit vaatama. Vangivalvur oli nii
armuline, et laskis mul temaga kokku saada. Kongi uks keerati lahti, lävele
tuli Rolli tuigerdades ja kummargil. Ta oli nii ära pekstud, et ei jõudnud
seista ega saanud ennast sirgeks ajada. Ta rääkis, et ülekuulamised on
öösiti ja selleks ajaks pandi raadio mängima, sest muidu on karjumine välja
kuulda. Ta oli pandud toolile istuma, üks olevat juustest tõmmanud pea
taha üle tooliselja. Teine olevat rusikatega tagunud kõhtu ja maksa
piirkonda. Ta oli nii viletsas seisukorras, et õieti rääkidagi ei jõudnud. Oli
üks laupäevane päev. Ma läksin jälle Rollit vaatama, ostsin sööklast
sooja toitu ja viisin talle süüa. Ta palus, et ma tooksin talle ühe
“asuniku” viina laupäeva õhtuks. Ma muidugi tõin. Tagantjärele
poleks ma vist pidanud seda tegema, aga momendil tahtsin täita ta soovi. Jõudsin
koju videvikus. Maad Vastseliinast Laanemäe veskini on umbes 10 km ja ma käisin
Rollit vaatamas peamiselt jala, sest hobune oli kodust ära viidud. Pühapäeva
hommikul kaunis vara tuli ema minu poole. Tuppa sisenedes lugesin kohe tema
näost, et midagi on juhtunud. Ema rääkis, et Rolli ja teised
kongikaaslased on vanglast ära põgenenud. Nad olevat lasknud vangivalvuril
laupäeva õhtul veel viina tuua ja koos valvuriga joonud ja pidanud põgenemisplaani.
Nad olevat teinud valvurile ettepaneku, et lasku too ennast vabatahtlikult
kinni siduda ja anda vangla võti nende kätte. Ülekuulamisel ta
tunnistagu, et vangid kasutasid ta kallal vägivalda, võtsid võtmed ja põgenesid.
Põgenejad olid teisi vange ka kaasa kutsunud, aga nad ei julgenud minna.
Vaesel vangivalvuril läks kehvasti. Ta rääkis kõik ilusasti ära, kuidas
asi oli ja talle mõisteti 25 aastat. Vangivalvuri nimi oli kas Soodla või
Soitla. Esialgu
põgenes Rolli minu vanemate poole Pedejasse. Kuna aga see ei olnud küllaldaselt
kindel koht, siis isa viis ta hobusega Ruusmäele sugulaste poole. Ema läks
minu poolt koju tagasi ja mina läksin Vastseliina julgeolekusse, et näidata,
et ma midagi ei tea ja tulin Rollile süüa tooma. Küsisin, kas ma Uiboga
kokku võiksin saada. Mulle käratati, et istugu ma ja oodaku: “Käite
siin rebase moodi lipitsemas!” No ma siis istusin ja ootasin, ise värisesin
kogu kehast. Minuga ei olnud kellegil aega tegeleda, neil oli seda sagimist
nii palju. Mõtlesin, et nüüd pannakse mind Rolli asemel vangi. Istusin ja
ootasin tükk aega. Sain aru, et kuhugi hakatakse minema, valged
lambanahksed kasukad ja automaadid seljas. Siis jäi kõik rahulikuks. Lõpuks
tuli minu juurde üks mees, kes käratas, et mingu ma koju kuni nad mind
kutsuvad. Kersti
oli Sakutisse ära viidud. Olin üksi. Vahetevahel tulid mind vaatama mu täditütred
lähedalt külast, Luule ja Lea. Rolli põgenemisest oli mõni päev möödas,
Luule oli minu pool, kui tulid julgeolekumehed. Esimene küsimus oli, kus on
Uibo. Ütlesin, et ei tea, te viisite ta ju ära, et mis on juhtunud. Neil
ei olnud kindlaid andmeid selle kohta, kas ma tean või ei tea. Rolli põgenemise
jäljed viisid ka Vastseliinast teisele poole. Muidugi oldi väga kurjad, ähvardati
kogu suguvõsa Siberisse saata: “Küll te seal kõngete ja mädanete!”
Ahi küdes. Mulle käratati, et valmistagu ma neile süüa. Lauale tassiti
terve seasink ja suur potitäis soolaseeni. Liha lõikasid nad ise pannile,
paksud viilud. Ma hakkasin süte peal liha küpsetama. Käratati, et
praadigu seened ka. Siis asusid nad nagu sead matsutades sööma. Nad olid
kolmekesi, üks oli Vihrin. Peale sööki heitsid kaks magama. Vihrin hakkas
mind ja Luulet üle kuulama. Minema
minnes viisid nad Luule kaasa. Tükk maad Vastseliina poole olevat nad
kamandanud Luule puu kõrvale seisma ja sihtinud püstolist Luule poole, ähvardanud,
et kui ära ei räägi, et Uibo on kodus käinud, siis laseb ta Luule maha.
Kujutan ette, missugune hirm võis olla 15-16 aastasel tüdrukul. Peale
nende äraminekut vaatasin, et osa liha ja ka searasv on kaasa viidud. Nüüd
jäin ma päris üksinda, keegi ei julgenud meil enam käia. Viisin
viimasedki asjad ära ja läksin Laanemäelt ära. Olin nüüd kodune
inimene ilma töökohata. Olin küll uue passi saanud, aga see oli sisse
kirjutamata. Vastseliina passilaua poole ei julgenud ma enam vaadatagi.
Passi polnudki kuhugile sisse kirjutada. Nii sai minust tagaotsitav. Peale
minu ärakolimist oli mind taga otsitud. Majaperemees ei teadnud muidugi mu
asukohta. Ma rändasin ühe sugulase juurest teise juurde, laps oli
peamiselt Sakutis, vahetevahel ka Pedejas. Rolli
varjas alguses ennast sugulaste pool, kuni metsavennad said tema põgenemisest
teada. Metsavendade hulgas oli ka Rolli sõber August Kuus, kellest ma
eespool kirjutasin. Neid oli 7 meest ja 1 naine: August Kuus, Evald Keir,
Raimo Pilt, Richard Vähi, Rudolf Tomba, Hans Tomba, Hedvig Tomba ja
Voldemar Visk. Mitmed neist tundsid Rollit ja nõnda hakati temaga sidemeid
looma, et talle pakkuda kohta punkris. See õnnestuski ja nõnda sai ka
Rollist metsavend. Punker ei olnud kaugel minu vanemate talust (5- 6 km).
Mulle ei meeldinud sugugi, et Rolli nii suurde kampa sai. Mäletan,
et olin Rolli vanemate pool Sakutis, kui ühel õhtul tuli Rolli ja ka teisi
metsavendi Sakutisse. Rolli kutsus mind Raimo Pildi sünnipäevale. Raimo
oli Rolliga ühest punkrist. Sünnipäeva peeti Saikal, tema kodus. Küsisin
Rolli ema käest, mis ma teen. Ta ütles, et tee nagu tahad. Ma tulin
Sakutist ära ühtegi otsust tegemata. Andsin hobuse otsustada: kui see läheb
edasi Vastseliina suunas- lähen sünnipäevale, kui aga keerab ära Pedeja
teele- ei lähe. Hobune keeras Pedeja teele ja mu süda läks hulga
kergemaks. Kõigil sünnipäeval viibinutel läks väga halvasti.
Õige pea sai julgeolek teada, kes seal sünnipäeval olid ja nad kõik
saadeti Siberisse. Olin
järjekordselt Pedejas. Rolli oli toonud oma kantud pesu Pedejasse ja ma
hakkasin seda pesema. Isa rakendas hobuse ree ette, et minna Vastseliina ja
osta Rollile lumemineku ajaks kummikud. Oli sombune 7. märtsi 1951.a.
hommik. Umbes kella kümne ajal tuli Evald Keiri vend meie poole ja ütles,
et Saika küla pool on kõva lahing. Jooksin välja ja nüüd oli täiesti
selge, et see on punkri lahing. Oli kuulda püssipauke ja
automaadivalanguid. Isa tuli ka samas koju. Ta rääkis, et palju sõjaväge
on tulnud siiapoole. Osa tulnud Illilt Saika poole, osa Keldost Pältrele ja
sealt Saikale. Punkrit mindi kahelt poolt haarama. Mauri ja Rebase külas
olid ka julgeolekumehed sees. Mauril otsiti kogu Agarite pere läbi ja viidi
minema. Seda
õudust ja üleelamist on võimatu kirjeldada. Ma võtsin isa käest hobuse
ja põgenesin onude poole Lutjasse. Kui põgenema läksin, oli lahing veel käimas.
Olin olnud onude pool paar päeva, kui läksin Rolli venna Maano poole
Vastseliina olukorda kuulama. Onude pool räägiti, et kaks metsavenda
saanud põgenema. Mõtlesin, et üks on vast ikkagi Rolli. Maano käest ma
asjasse selgust ei saanud. Maano rääkis, et teda oli kutsutud julgeolekuse
Rolli äratundmiseks. Laibad olevat olnud julgeoleku kuuris ja Maano ütles,
et ta ei tundnud. Tegelikult kartis Maano tunnistada nii julgeolekule kui
mulle seda, et seal kuuris oli teiste seas ka Rolli. Süda
ei andnud rahu, läksin järgmisel päeval Pedejasse, et vast vend midagi
teab. Ta tuli mulle vastu ja ütles, et sõsarakene, Rolli on
julgeolekukuuris, et kuul on kuklast sisse läinud ja otsmiku puruks
rebinud. Nüüd oli siis see õudne tõde teada. Pedejast läksin Sakutisse
Rolli mammale ja papale ka südamevalu viima. Sinna olid juba need jutud
rahva kaudu jõudnud. Midagi täpset siiski ei teatud. Mäletan Rolli papa
ütlemist, et hea, et nad ennast lamba moodi ei lasknud maha nottida.
Julgeolekumehi olevat saanud rohkem surma kui metsavendi. Surma
said Rudolf Tomba, Evald Keir, Raimo Pilt, Lembit Tullus, Voldemar Visk ja
Rolli. August Kuus ja Richard Vähi pääsesid põgenema. Nad olid piiramisrõngast
läbi murdnud, jooksnud Sapile, võtnud tallist hobuse ja kahekesi ühe
hobuse seljas põgenenud 2- 3 km Saikalt eemal ühte metsatallu, Albert Suvi
poole. Rolli olevat ka nende järel jooksnud ja isegi piiramisrõngast läbi
saanud. Enne päästvasse metsatukka jõudmist üle niidukaela joostes sai
ta pihta. Rolli
metsavenna elu kestis natuke üle kuu aja. Ei mäleta, kelle kaudu August
Kuus saatis mulle Rolli mütsi, mille August lahingu ajal kiiruga pähe
haaras. Nii et mütsi sain kätte, meest mitte. Vastseliina
rahvas jälgis, millal ja kuhu tapetud ära viiakse. Esialgu sain teada vaid
niipalju, et nad olevat viidud surnuaiast mööda Ristimäe metsa suunas.
Kui punased tagasi tulid, olid labidad olnud soomullaga koos. Pärast sain
Rolli venna Maano käest täpsemaid andmeid. Käisime Rolli õe Taimiga
selles kohas, see oli soo julgeoleku lasketiiru taga. Alguses vaevas südant,
kuidas Rolli korralikult ümber matta, kuid kellelgi ei olnud julgust,
kellestki ei olnud organiseerijat. Raskeks tegi ka see asjaolu, et ühes
hauas oli neid kuus. Kui me aastaid hiljem sinna läksime, oli sellest soost
tehtud kultuurheinamaa ja hauakohti polnud näha. On ainult nimi Vastseliina
surnuaia sambal.
Kirjutan
siia ka Eduard Krantsi luuletuse
Sõdisin
mitmes armees,
Taplesin
tuuliseil tandreil,
Kaugel
kodust ja omakseist.
Kuid
langesin talviste metsade rüpes,
Üksiku
soosaare taga,
Kodualevi
külje all.
Mu
haua leiate kääbuskaskede alt,
Sookailude
kaarlate seast.
Üks
neist paljudest olen,
Kes
sai elavast kasepuust risti.
Sina,
uudisasukas, kes kunagi
Kauges
tulevikus kui ürgajal
Rabasse
rajad üksiktalu,
Istuta
leinakask õuevärava alla.
Ja
kui te mulle ka aumärgi teete,
Siis
teete te seda eneste pärast.
Minule
piisab, kui suve südames
Langevad
niinepuu õied,
Kui
vili valmib ja talupoeg
Vabal
põllul
Higihelmeisse
unustab verevermed.
Elvira J
Roland Uibo Rudolf Tomba Raimund Pild Lembit Tullus Voldemar Visk Evald Keir
Saika punkrilahingu aastapäeval 7.märtsil 2008. Punkri asukoht on pildi vasakpoolses servas. Foto: Kaja Tuul
Fotod metsavendadest on pärit Vastseliina koduloomuuseumist ja
Riigiarhiivist.
Pildid metsavendadest Parmu
metsas ja Perametsas: siin
Põhjalikuma ülevaade Misso, Ruusmäe ja Haanja metsavendadest leiad SIIT
Jutu
ja pildid pani veebi üles Mari Pukkonen |
