Tähelepanuväärsed loodusobjektid

              

 

1. Põhja-Eesti paekallas ehk klint

Põhja-Eesti paekallas on osa suurejoonelisest, 1200 km pikkusest Balti klindist, mis ulatub Ålandist Laadogani. Eesti põhjarannikul on klint jälgitav u. 300 km, planeeringualal 40 km ulatuses. Kui Eestis on klint morfoloogia alusel jaotatud 9 regiooniks (klindilõiguks), siis planeeringualal on neist esindatud kolm: Ida-Viru klindilõik, Vaivara klindilõik ja Narva klindilõik.

 

Neist esimese klindilõigu ilmekamat osa esindab Ontika maastikukaitseala, mis ulatub ka Toila valda. Kaitsealal kulgeb paekalda üks kõrgemaid (kuni 55,6 m) lõike, mis mitme kilomeetri ulatuses moodustab katkematu paeseina. Kaitseala on moodustatud klindi ühe esinduslikuma osa (Kambriumi ja Alam-Ordoviitsiumi paljandid) ja pangaesise liigirikka lehtmetsa kaitseks.

Ontika kaitseala kaart

Liigirikas pangaalune mets

(Martsa pank)

Aluoja joastik asub Pühajõe vasakpoolsel lisajõel Mägara ojal. Aluoja kaskaad koosneb viiest astangust, mille summaarne kõrgus on ligi 6m. Viimase astangu serv on alt uuristatud sügavaks kulpaks. Üksikute jugade laius on 6-11 m. Kolm ülemist astangut on kujunenud Kunda lademe, järgmine Volhovi ja kõige alumine Volhovi ja osalt Billingeni lademe karbonaatkivimitesse. Kivimeid läbivad arvukad tihedalt asetuvad loodesuunalised ja kirdesuunalised tektoonilised lõhed. Joastiku piires avaneb orus mitmeid allikaid, neist veerikkam (vooluhulk kuni 40 l/s) on Aluoja ohvriallikas.

Ajutine pilt

Pühajõest itta Voka klindilaheni kulgev panga lõik jätkub peaaegu muutumatuna. Ikka ühtne järsak, mille serv ulatub merepinnast 42-46 m kõrgemale. Selle ülemises osas paljanduvad Ordoviitsiumi ajastu Aseri lademe lubjakivid. Paeseina ees on näha rusukalde arengut – viimase kujunemise algfaasis on oluline osa lõhedel, mis jagavad paeseina kivimid mitmesuguse suurusega plokkideks. Lõhedesse tungib vesi, mis talvel külmub ja kevadel sulab, laiendades nii lõhesid. Aastate jooskul korduv protsess viib varingute ja maaliheteni. Savide pealispinnale koguneb kivimitest väljuv põhjavesi. See muudab savide ja rusukalde kontakti libedaks, põhjustades viimase aeglase liikumise merre. Selliste protsesside tagajärjel on pangametsas puud viltu või hoopis pikali.

Ajutine pilt

 

Vokal kohal katkestab panka Voka klindilaht. Selle lääneveerul suubub merre Vasavere jõgi, mis on suudmes endale uuristanud kuni 30 meetri sügavuse sälkoru. Voka klindilahe teeb tähelepanuväärseks ligi 2,5 meetri pikkune kvaternaari setetesse kujunenud peaaegu 10 meetri kõrgune murrutusastang. Seda astangut purustab meri tormide ajal. Alati värskes paljandis on hästi näha klindilahte täitvate jääjärvetekkeliste setete rõhtne kihilisus.

 

Voka ja Sillamäe vahele jääb Päite klint, mida paljud uurijad on hinnanud kogu kompleksi kõige ilmekamaks lõiguks. Oma absoluutselt kõrguselt (42 m) on ta küll madalam Ontikast, ent meri ulatub siin pangale märksa lähemale ning avanev vaade on oma panoraamsuses võimsam. Rannal on mitmel pool suuri kivimiplokke, mis on aja jooksul libisenud klindi jalamilt mere äärde. Päite klindi idapiiril Türsamäel langeb pangalt väike Ukuoja umbes 6 meetri kõrguse joana.

 

Päite pank

Sillamäe linna kohal katkeb klint Sõtke klindilahega. Sõtke jõe orgu on siin rajatud kaks veehoidlat. Klindilahe kõrgemat osa eraldab merest kuni 15 meetri kõrgune astang. Selle ette jääb Türsamäelt algav kuhjeline mereterrass, millel paikneb sulgemisel olev Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla. Sõtke peaorgu suubub mitmeid väiksemaid ojasid. Langevojal maanteest lõunas on välja kujunenud huvitav kanjon koos Langevoja joaga.

Langevoja juga talvel

 

Sõtke klindilahest ida pool paekalda morfoloogia muutub. Klindijärsak madaldub, tema serv kerkib merepinnast ainult 30 m, Mummassaare kohal 23-26 m. kõrguseni. Astang ise on suures osas maetud rusukalde alla, ainult karbonaatkivimid paljanduvad siin-seal. Klindi ette jääb madal mereline terrass. Umbes 450 meetri pikkusel ja kuni 15 laiusel rannalõigul paikneb siin omapärane Udria kivikülv, kus rand on sillutatud külg-külje kõrvale paigutatud rahnudega, mille kõrgus on enamasti 1-1,5 m ning mille ümbermõõt ulatub 10-18 meetrini. Rahnud on kohale kantud mandrijää poolt.

 

 
Enne Udria 20 meetri sügavust sälkorgu muutub klindiastang laugemaks, kusjuures oru suudmeni ulatub ainult 20 meetri kõrguseni kerkiv Kambriumi kivimeist koosnev järsak. Viimane jätkub ka Udria orust ida pool, kus ühineb enne Meriküla 26-31 meetri kõrguseks järsakuks, mille pealmise osa moodustavad jälle karbonaatkivimid. See on Udria pank, mille ees rusukallet ei ole kuna lained hoiavad selle puhtana. Udrialt taandub klint merest eemale, muutub laugemaks ning on uuesti selgemini märgatav Narva linna kohal, täpsemalt Narva joa 7 meetri kõrguse astangu ja sellele eelneva sügava kanjonoruna. 

Udria kivikülv, taamal liivakivist Udria

pangaastangud

Enne Narvat asub maantee lähistel veel väike ent huvitav Tõrvajõe juga. Joaastagu kõrgus on sõltuvalt veeseisust 2,2-2,5 m. Laius on 6 m. Joast pärivoolu algab kuni 10 meetri sügavune kanjon, mille parempoolne veer on suhteliselt lauge.

 

Tõrvajõe juga 

Alates 1998 aastast on Eestis tegutsetud selle nimel, et Põhja-Eesti paekalda väärtuslikumad lõigud saaks lülitatud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Klint  on esitatud maailmapärandi kandidaadiks 2003 aasta sügisest kui geoloogiline loodusmälestis, mis hõlmab kolme riiki.
 

2. Vaivara Sinimäed

 

Kirde-Eesti lavamaa kõige silmapaistvamateks kvaternaari (?) pinnavormideks on Vaivara Sinimäed – mis kujutab endast kolmest seljakust koosnevat survelist otsamoreeni (lõplikult ei ole Sinimägede genees siiski veel selgitatud). Läänest itta lugedes nimetatakse kolme küngast: Tornimägi (kõrgus 70,6 m), Põrguaugumägi (83,1 m) ja Pargimägi (85,2 m). Lääne-idasuunalise seljaku pikkus on ligi 5 km, suhteline kõrgus küünib 35 meetrini, klindi serva suhtes mõõdetuna isegi üle 50 meetri. Sinimägede põhjanõlv on järsk, eriti Tornimäe kohal, kus karbonaatkivimitest koosneva mäe ülemine osa on lausa püstine kuni 10 meetri kõrgune sein, mis jätkub 45-kraadise nõlvana veel paarkümmend meetrit. Lõunanõlv on laugem, ent selge jalamiga. Just lõunas paiknevatelt karjamaadelt avanebki Sinimägedele kõige parem vaade. Põhjapoolset vaadet piiravad metsad.

 

Suusarada Vaivara Sinimägedes
Mägede siseehitusest annavad informatsiooni üksikud paljandid, maailmasõdade ajal rajatud punkrid jms. Tornimäe põhjaosa koosneb ühest suurest, mitmesaja meetri pikusest aluspõhjakivimite pangast. Selle tihedalt asetuvatest lõhedest läbitud rõhtsad kihid on veidi kaldu lõunasse. Mitmel pool Põrguaugumäel ja Pargimäel on aluspõhjakivimid kaldu erineva nurga all lõunasse, kagusse, isegi põhja. Aluspõhja kivimid on Sinimägede kohal oma normaalasendist kuni 50 meetri võrra kõrgemale kergitatud – see on tekitanud palju küsimusi ja arutlusi mägede tekkeloo teemal.

Maa-alused punkrid Pargimäe idaküljel
Esimese põhjalikuma uurimuse Sinimägede tekke kohta avaldas geoloog Karl Orviku 1926. aastal. Ta selgitas välja, et mäed koosnevad suurtest aluspõhjakivimite pangastest, nn. rändpangastest. Arvatavasti kanti need pangased mandrijää poolt kohale 4-5 km kauguselt, lahti murtuna tookordselt klindiservalt. Rändpangaste teooria oli valitsev kuni 1960 aastateni, mil hakati otsima ka teisi seletusi Sinimägedede tekkele. Et mäed paiknevad otse tektoonilise rikkevööndi kohal, on oletatud ka nende puhtalt tektoonilist päritolu. Enamus geolooge on siiski veendunud selles, et Sinimäed on tekkinud keerulise kombinatsiooni tagajärjel, kus oma osa mängisid nii maapõue kerked kui ka mandrijää transport. Viimastel aastatel on esile kerkinud ka tektoonika ja mägede-aluse Kambriumi sinisavikihi paisumise ühendhüpotees. Sinimägede distaalsel nõlval paikneb rändrahnude rohke Vaivara fluvioglatsiaalne delta.
Vaivara Sinimäed on olnud kindlustusvööndiks mitmes sõjas. Sinimägede asukoht Soome lahe ja Alutaguse soode vahelisel kitsal läbipääsul annab võimaluse kontrollida Tallinna-Narva maanteed – see asjaolu ongi teinud siinsed kõrgendikud strateegiliselt tähtsaks ja nende pärast on peetud palju lahinguid. Tornimäele laskis juba Peeter I Põhjasõja ajal ehitada vaatetorni. Tornimäelt mereni ja lõuna suunas Alutaguse soodeni rajati rootslaste tõrjeks ja Narva linna kaitseks ulatuslik muldkindlustuste vöönd, nn. Rootsi kants.
Mägesid (eriti Pargimäge) kindlustasid venelased ka Esimese maailmasõja ajal, mil Sinimägedes lahinguid küll ei peetud. Teises maailmasõjas rajasid sakslased siia aga ulatusliku Tannenbergi kaitseliini, mis ulatus Pargimäest mereni. Kolme kuu vältel (juuli - september 1944) peeti siin lahinguid, mis olid Eesti pinnal peetutest ohvriterohkeimad. Hinnangud siin langenute arvu osas on aga ülimalt vastandlikud, kõikudes 15 000 kuni 170 000 meheni. Kuna lahingutes osales võitlejaid paljudest rahvustest, on Sinimägedele püstitatud ka erinevaid mälestusmärke: siin on Nõukogude armee kalmistu ja mälestusobelisk, norralaste ja flaamide mälestustahvlid, on ka mälestusrist eestlastest sõduritele, kes olid sunnitud võitlema mõlemale poolel. Tornimäe jalamil on taastatud ka Vabadussõja monument Vaivara kihelkonnast pärit langenutele. Vanal Vaivara kalmistul, mis sõja ajal tähistas ühte kaitseliini, on taastatud piirdemüürile paigutatud arvukalt mälestustahvleid selle sõjas laastatud piirkonna auks.

Vabadussõja monument lahingutes viga 

saanud raudristide taustal
3. Oru park
Toila-Oru park (75 ha) on ainulaadne oma liigirikkuse, asendi ja kujunduse poolest. Parki ilmestavad vaheldusikas reljeef ja kärestikuline Pühajõe org. Liigirikkuselt ületab Oru park teisi Põhja-Eesti parke: kokku leidub siin umbes 300 taimeliiki ja –vormi, millest suure osa moodustavad Euroopa päritoluga eksoodid, kuid on ka Kaug-Ida ja Ameerika liike. Võõrliikidest on huvitavamad euroopa lehised, alpi seedermännid, virgiinia kadakas, hall ebastuuga, ajaani kuusk, krimmi pärnad, palsaminulud jt. Pargi jämedaim puu on looduskaitsealune euroameerika pappel (läbimõõt 144 cm). Hulk liike on sisse toodud 20. sajandi esimesel poolel Venemaalt ja Saksamaalt. Pargi eripäraks on mitmete arhitektuuriliste väikevormide nagu grott, Hõbeallika koobas, tugimüüridega terrassid, säilimine. Taastatud on Nõiametsa paviljon kena vaatega Narva lahe suunas. Oru parempoolsel veerul voolab liivakivikalda seinast välja Hõbeallikas, mille suudmesse on kujunenud 6 meetri pikkune koobas. Koopaava on varingute vastu kindlustatud paekividest laotud müüriga.
Lossi, mille poolest Oru omal ajal eriti kuulsaks sai, paraku enam pole. See põletati 1941. aasta augustis taganeva Punaarmee poolt maha. Lossist on säilinud vaid fragmendid, kuid ümbritsev maastik annab siiski aimu selle kunagisest suursugususest. Oru loss oli uusbarokne ehitis ning selle rajas Peterburi kaupmees Grigori Jelissejev aastatel 1897-1899. Pärast Eesti iseseisvumist jäi loss peremehetuks ning lagunes. 1930. aastate keskel kohandati see riigivanema suveresidentsiks.

Oru lossiaed
Lossi eest laskusid jõeni terrassid, hoone idatiival paiknes poolkaarjas kasvuhoone (talveaed). Lossiansamblisse kuulusid veel hobusetallid, maneež, koertemaja, teenijate elumaja ja paljud teised hooned, presidendi suveresidentsi-periodist lisandusid jõesadam, mudaravila, kodumajanduskool. Oru lossi võimalik taastamine sõjaeelses hiilguses on olnud korduvalt arutluse all. Osa lossihooneid on kasutuses ka praegu.
Uuema aja ehitisena kõrgub Toila asula kohal 10-korruseline sanatooriumihoone. Tänane Toila merekuurort on eelkõige tuntud aktiivse puhkuse ja sportliku meelelahutuse kohana, selleks annavad võimalusi jahisadam, krossirada, tähistatud matkarajad.